Nädala kaja: suur reede ja suur roosa film

See nädal kostitas tööinimesi lisapuhkepäevaga, mis annab võimaluse ükspuha milliseks meelistegevuseks. Osa värvib lihavõtetele kohaselt mune, osa võtab ette väikse palverännaku ja osa proovib lihtsalt nädala unetunnid täis magada.

Olles tudeng, leian, et pühad on parim aeg bakalaureusetööd kirjutada. Saan kolmel vabal päeval keskenduda ainult kirjatööle, nokkida ja lihvida seda rahulikult omas tempos. Kindlasti pole ma ainus koolipingi nühkija, kes hea tulemuse nimel ka pühade ajal pingutusi teeb.

Lihavõtted ei tähenda sugugi mitte kõigile pelgalt munade värvimist ja koogisöömist – ametis on arstid, päästjad, politseinikud, poemüüjad. Pühaderahu nimel rügab keegi alati.

Samas ei tohi unustada endale natuke puhkust andmast. Eile teleesilinastus 2023. aasta menufilm «Barbie», mis tõi paar aastat tagasi kinno nii nuku andunud fänne, filmikunstihuvilisi kui ka tollel ajal kinos jooksnud «Oppenheimeri» austajaid. Meenutasin, mis sotsiaalmeedias toona filmi ümber toimus: oli näha õhku ahmivaid ja pisarates tütarlapsi, keda film hingepõhjani liigutanud oli ja kelle arvates tuleks filmi vaadata koos kõigi naissugulastega; emotsionaalsete neiude meelest pidi film kuidagi eriliselt ema-tütre suhtele mõtlema panema.

Mingil hetkel bakatöö kirjutamise jooksul tekib ikka see hetk, kus aju enam ei võta ja Wordi dokument hakkab ähvardavalt silme ees virvendama. Siis tulebki appi midagi täiesti teistsugust – näiteks «Barbie». Pole paremat viisi töörežiimist välja murda kui vaadata, kuidas plastnukk vaevleb identiteedikriisis. Samal ajal kui mina mõtlen, kas mingi alapeatükk ikka toetab mu töö struktuuri, muretseb Barbie, kas ta on piisavalt tõsiselt võetav. Kõigil oma probleemid.

Istusin siis ka mina eile oma vanaema ja 12-aastase täditütrega teleri ette, et filmi nautida. Kahjuks aga ei saanudki ma vanaema arvamust filmi kohta teada, kuna üsna varsti pärast selle algust jäi ta teleka ette magama.