Lahkunud on Rakvere teatri kauaaegne näitleja Erik Ruus

Erik Ruus (23. aprill 1962 – 22. aprill 2025). Foto: Ain Liiva

Meie hulgast lahkus Erik Ruus, Rakvere teatri kauaaegne näitleja, kes sai tuntuks ka paljudes filmirollides.

Erik Ruus on mänginud filmides ("Vaatleja", 1987; "Ainus pühapäev", 1990; "Tulivesi", 1994 – kõik Tallinnfilm); "Päeva lõpus" (2009) ja "Kutsar koputab kolm korda" (2010); telelavastustes "Viimane lend" (1995) ning seriaalides "Õnne 13" (1997–1999), "Ohtlik lend" (2006) ja "Klass: elu pärast" (2010)).​ Eriti jäi ta meelde Eerik Engström​i rolliga filmis "Tulivesi", kus oma karismaga mängis sümpaatseks tegelase, kes pidanuks olema just kui negatiivne. Kindlasti mäletatakse teda ka dokumentaaldraamast "August 1991", kus ta kehastas teletorni direktorit, kes koos paari kaitseliitlasega jäi tõkestama sõjaväelaste rünnakut tornile.

Rakvere teatri loominguline juht ​Peeter Raudsepp lausus, et Erikuga seostub tal palju head ja loomingulist teatritee alguses. "Temas oli näitlejana jõudu ja tundlikkust, mäletan, et temaga kestsid arutelud lavastuste üle tihti üle südaöö ja alati suutis ta üllatada uue värvi ja suhtevarjundiga laval," kõneles ta. "Milleri "Hind", Williamsi "Tramm nimega "Iha"", Nicholsoni "Varjudemaa", Frayni "Heategijad" – kõigis Eriku näitlejavägi ja -valu ...​"

​Viimasel ajal tegi Erik Ruus palju koostööd Piibe teatri ja selle eestvedaja Arlet Palmistega, olles nii lavastaja kui ka mängides ise tükkides kaasa.

"Issand ... Võtab sõnatuks," ütles Palmiste ohkega. "Eile just küsiti tema tervise kohta ja ma kiitsin, et parem on, Erik ise mulle nii kinnitas. Et käib juba hoovi peal ilma kepita ja tsikkel tuli remondist ning hakkab sellega jälle sõitma."

​Erik Ruusi vaevas viimastel aastatel haige selg ja tal oli seetõttu raske liikuda. "Eks oma seljaprobleemi tõttu kaotas ta natuke järje ja see tegi ta natukene pahuraks," tõdes Palmiste. "Samas kui ta lavale läks, ta näiteks mängis kaasa meie etenduses "Mina, Sikenberg", siis laval läks tal silm kohe särama. Ta oli ikka ürgtalent. Oehhhh, miks küll nii?! Ta oli jälle optimistlik ja plaanisime "Sikenbergi" etendusi mais jätkata."

​Mitu aastakümmet Rakvere teatri loomepoolt juhtinud Üllar Saaremäe kõneles, et oli Erik Ruusist, kes kandis toona veel nime Moldov, kuulnud juba lavakooli ajal. "Tema kui näitleja avastasin ma läbi filmi "Tulivesi". Et ta on ekstraklass näitleja Eesti filmimaastikul, ainulaadse oleku ja välimusega tüüp," meenutas ta.

​Saaremäe rääkis, et tema ja Erik Ruusi esimeseks koostööks oli lavastus "Don Quijote". "Tulin noore tundmatu Ugala näitlejana Rakverre külalislavastajana tegema Bulgakovit. 1994. aasta suvel pakkusin välja, et teeksin selle peaosas Peeter Jakobiga. Kui lavastuse asjus olid käed löödud, küsisin Jakobilt, kes võiks olla Sancho Panza. Peeter ütles, et tema tahaks Erikuga teha. See oli väga lahe koostöö. See on üks kirkamaid mälestusi," jutustas Üllar Saaremäe.

Ta tõdes, et sellest lavastusest alanud hea tutvus kujunes sõpruseks, ehkki ajapikku jäi suhtlemist aina harvemaks. "Erik oli hästi kinnine inimene, aga napsiklaasi juures muutus lahtisemaks. Näitlejana polnud ta just kergemat sorti. Ta oli üliorgaaniline, aga kehv fikseerija: oleme asja kokku leppinud, aga tema otsustab stseeni lihtsalt vahele jätta ja minna järgmisega edasi. Ta oli selles mõttes keeruline partner, et sa kunagi ei teadnud, kuhu alanud stseen lõpeb. Aga lõpuks oli nii, et teised olid laval hädas, aga tema sai kriitikutelt kiita. See võis lavastajale teinekord tunduda isegi veidi ülekohtune," arutles Üllar Saaremäe.

​Ta lisas, et lavastajana hämmastas teda Erik Ruusi juures see, et ta oskas laval alati üles leida kõige pimedama koha. "Reeglina ütlesin kõigile oma lavastuste kunstnikele, kui Ruus kaasa tegi, et ei mingit peakatet Erikule – siis on momentaanselt mütsinokk silmadel ja ta on lava kõige pimedamas nurgas."

Rakvere teatri näitleja Ülle Lichtfeldt ütles, et Erik Ruus oli näitlejana paduandekas. "Ta oli nii ürgandekas, et see oli vahel valus vaadata. Temas oli see miski, tema lavaline sarm oli nii tugev ... Kui teatrisse tulin, sai päris palju koos mängitud. Ka hilisemalt. Viimane oli ju "Liblikas" Loobu mõisa aidas, kus ta tegi väga põneva rolli," nimetas näitlejanna. 

​Ülle Lichtfeldt meenutas, kuidas kord lavastuses, kus nad mängisid esimesi armastajaid, oli teises vaatuses stseen, kus mees pidi talle armastust avaldama. "Ta toetus õlaga uksepiidale, hoides käes mõõgapidet. Ta suutis armastust avaldada ainult oma helesiniste silmadega. Pidin ise küsima, ise vastama, ise endale armastust avaldama. Kui oli kummardamise aeg, siis Erikule aplodeeriti pööraselt," rääkis näitleja ühest ootamatust lavahetkest. "Erik võis olla truu sõber ja kõige kindlam inimene ja kõige parem lavapartner, samas ... sa ei teadnud kunagi, mis saama hakkab."

Ülle Lichtfeldt tunnistas, et on mõelnud, kas Erik Ruus oli näitlejana sündinud õigesse riiki ja õigesse aega. "Erik oleks pakkunud konkurentsi ilmselt Anthony Hopkinsile ja Robert de Nirole, Al Pacinost rääkimata. Mina paneksin ta nende näitlejate kategooriasse."

​Erik Ruus lõpetas 1982. aastal Viljandi kultuurikooli ja töötas aastatel 1982–1984 sovhoosis kunstnikuna. Aastatel 1985–1995 ja 1996–2009 oli ta Rakvere teatri näitleja ning 1995–1996 Endla teatri näitleja.