Repliik: «Alfad» ja kõik teised tegelased

Kirke Jäetma. Foto: Ain Liiva

Meenutan 2022. aasta suve, lausa pa-pa-parimat suve. Alguse sai seni üks dramaatilisema lõpuga Eesti tõsielusarju «Vallaline kaunitar» ning tähelepanu keskmesse tõusis üks kummaline briti mees – Andrew Tate.

Tekkis täielik «alfa»-sisuloome buum. Suured lihased ja jõuline enesekehtestamine käisid sageli käsikäes misogüünse maailmavaatega, mille mõju avaldus eriti teismeliste poiste seas. Kui sama aasta lõpus Tate inimkaubanduse, vägistamise ja muude ränkade süüdistuste tõttu vahistati, mõtlesin mina: «Juhhuu, lõpuks! Õiglus on jalule seatud.»

Aga siin me oleme, pea kolm aastat hiljem. Teema on endiselt kuum. Tate’i järgijatel on tekkinud omaette ideoloogia, sõnavara ja isegi pildikeel. Küsimus on, kas nad ise ka aru saavad, mida imetlevad.

Kui üle 50 aasta tagasi tõusis õigustatult esile feminismi teine laine, mille eesmärk oli tugevdada naiste rolli ühiskonnas ja murda soolisi stereotüüpe, siis nüüd tundub, et liigume samm-sammult tagasi.