Kolumn: lugude maagiast

Mari Weber. Foto: Erakogu

«Elas kord üks ...» Kui minu lapsed seda fraasi kuulevad, lülituvad nende ajud üsna silmapilk ootusärevat hüpnoosi meenutavasse seisundisse. Jutu saatel või selle magusas ootuses sujub meil omavaheline koostöö ning formuleeruvad kaalukad kokkuleppedki. Julgen väita, et selles pealtnäha manipulatiivses protsessis võidavad siiski mõlemad pooled.

Kes siis ikkagi kord elas? Ükskõik kes: väike sipelgas, jänku, lapsuke või nõiamoor. Või hoopis makaronikoletis, kelleni jõudis inimeste maailmast läbi pastataigna portaali teade, et kaks väikest tüdrukut ei tahagi täna oma makarone süüa. Misjärel jättis ta oma tegemised makaronigigantide ilmas sinnapaika, hüppas välkude sähvides läbi portaali, et seejärel võidukana kahe tirtsu õhtusöögilaua äärde prantsatada. Pastamonstrumiks kehastuv ema ei ole sel hetkel enam korduvaid korralikult söömise käskluseid jagav lapsevanem. On hoopis ulmeline autoriteet, kelle ees sööks kas või tatart või hapukapsasuppigi korralikult. Lapsed kihistavad naeru ja kahvlid kõlksuvad.

Klassikalised manipulatiivsed tööriistad, nagu altkäemaks kommide ja multikate või hoopis ähvardusena millestki ilma jääda, võivad jätta teadliku või alateadliku pleki lapsevanema pedagoogilisele eneseväärikusele.