Kassi tulistamist ei õigusta miski

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Võsul sai kass õhupüssist tabamuse. Niisuguseid juhtumeid, kus keegi südametu inimene sihib kaitsetut looma relvaga, tuleb aeg-ajalt ette. See tõstatab iga kord vaidluse, kas kodused kassid peaksid vabalt ringi hulkuma või olema omaniku järelevalve all toas või siis piiratud aias. Enamik omavalitsusi on kehtestanud lemmikloomade pidamise eeskirja, kus on muu hulgas juhised hulkuvate loomade puhuks. Nii on ka Haljala vallas.

Kuigi paberil on paljugi, näiteks et hulkuvatest loomadest tuleb teatada vallavalitsusele, kes korraldab siis nende püüdmise ja pidamise, pole päriselus kõik kunagi nii lihtne kui dokumendis. On nii hulle inimesi, tüütult käituvaid loomi kui ka tegevusetuid ametnikke. Üks on aga kindel: kaitsetut looma püssist lasta on erakordselt küüniline. Liiati polnud Võsul tegemist hulkuva kassiga, kes võis pahurale inimesele olla pikemat aega närvidele käinud, vaid kodu lähedal liikunud loomakesega. Ja ega hulkuvatki kassi pole mõistlik õhkrelvast tulistada.

Mida mõtleb seesugune inimene? Täna tulistan kassi, sest ta tegi mu elu ebamugavaks, homme peksan pesapallikurikaga kaasliiklejat, sest ta keeras mulle ette, ülehomme kuulutan naaberriigile sõja, sest nad lihtsalt on seal teistsuguse mõttemaailmaga kui mina ja muidu ka lollakad. Mina olen ju maailmas kõige tähtsam. Minu õigust on riivatud.

Närvilisus, sallimatus ja õelus, mille üks ehedaid näiteid on kassi tulistamine, levib kui epideemia. Me ei salli enam õieti midagi. Ei meie aeda sattunud kassi, üleaedse koera haukumist, naabrilaste lustakat kilkamist, mängu- või spordiplatsi kodu läheduses, tujuküllast grillipidu lähikonnas. Aga see sallimatus on ühesuunaline, sest kui asi puudutab enda lapsi, koeri, kasse või pidusid, siis on nurisejad nõmedad ja kiuslikud inimesed, kes ahistavad ega lase elada.

Pidevalt lillepeenrasse häda tegev naabri kass võib ju närvidele käia, aga ka siis tasub jääda inimeseks: mine räägi naabriga, aga ära tulista ilmsüüta looma.