/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2009/01/06/113261t1hd0a2.jpg)
Läinud reedel käisin Tartus ülikooli sotsiaalteaduskonna uues hoones praktilise ajakirjanduse minikonverentsil, selleks kõndisin Toomemäel üle vana Inglisilla.
Nädala kaja: mõisa köied lohisevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljem kuulsin raadiost, et sellele sillale oli tuli otsa pandud, misjärel Tartu linnavalitsus eraldas silla remondiks 11 600 eurot. Kujutage nüüd ette, kui palju läheb maksma umbes kümne ruutmeetri ulatuses põlenud laudade asendamine.
Ma ei peaks kahtlema silla põlengujärgse remondi-restaureerimise hinnakalkulatsiooni koostanud OÜ Haspo arvestustes, kuid on ilmselge, et odavamalt nad seda remontima ei hakka.
Usun, et kui tegemist poleks riigi rahaga, oleks numbrid hoopis teised. Ma saan selle summa eest väikesel majal terve voodri vahetatud ja katuse ka veel peale.
Kui Rakveres pandi tarva skulptuurilt pihta kõhualune pronksjunn, siis eraldati selle taastamiseks 2000 eurot, esimesel korral, kui pronksitükk varastati, kulus selleks 18 000 krooni. Kas keegi kujutab ette oma aias 3000 eurot maksvat kuju? Aga see tarva külge poogitud jupp oli kõigest imeväike detail.
Ma ei sea nende paari näite puhul sugugi kahtluse alla nende tööde vajalikkust, vaid osutan sellele, et riigi ehk siis meie, maksumaksjate, raha kasutatakse sageli liiga kergekäeliselt, võiks isegi öelda, et pillavalt.
Kui asetada siin kõrvale erafirma või eraisik, siis ei tuleks kõne allagi selliste summade väljakäimine. Riigi raha puhul tundub aga, et võetakse kasutada kõige kallimad materjalid või siis vähemalt pakutakse välja kõige kallimad hinnad.
Ja arvestades meie pisikeses ja suhteliselt noores riigis lokkavat korruptsiooni ja saamahimu, pole imestada, kui hinnapakkumistes on palju õhku, mis annab asja juures olijatele võimaluse igasugusteks liigutusteks, et natuke ka endale kõrvale panna.
Oleme aina imestanud selle üle, kuidas ikka tullakse selle peale, et võtta ette nii kallid teeehitused, nagu on Mäo ristmik või Tallinna-Narva maanteel Ida-Virumaa poolel asuv Kukruse-Jõhvi teelõik. Viimasel sõites tekib tunne, nagu oleks sattunud mõnda suurlinna, mitte paepealsele tühermaale. See mõnekilomeetrine lõik läks maksma 628 miljonit krooni.
Kuigi ehitis sai valmis ligi kaks aastat tagasi, ilmnes alles sel nädalal, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on valminud analüüs, kust selgub, et riik möönab nii mõnegi hiigelsuure teeehituse liigset ambitsioonikust ning kavatseb märkimisväärselt muuta nii käsil olevate kui ka edasiste teeinvesteeringute plaane.
Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis võidusambast, mille hooldus läheb maksma 5000 eurot kuus. Aga leheruum saab enne otsa ja issanda päike läheb looja.