Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao

Väike Kuido vanaisa Karli ja vanaema Lydiaga. Foto: Kuido Merits

Eks teadsin juba lapsena, et mu isapoolsed vanavanemad olid kunagi – «Eesti ajal» ja hiljemgi – olnud näitlejad ja lauljad, mis sellest, et mitte suured kuulsused ega esimese järgu tähed. Nad kandsid edasi kunagise Eesti vabariigi hingust ja vanu fotosid teatriinimestest oli poisikesel põnev silmitseda. Hiljem sain aru, et vanaisa jaoks tähendas elutööd just see etapp, kui ta Saksa okupatsiooni ajal Rakvere teatrit juhtis.

Ise ihkasin noorena saada näitlejaks või kirjanikuks – või miks mitte mõlemaks. Viimaks, paljude aastate möödudes, täituski üks neist salasoovidest. Kui elu tõi mind enam kui kolme aasta eest tööle ja elama Tapale, tundus paslik uuesti süveneda Rakvere teatri alguse aega ja ammustesse sündmustesse. Nimelt vajas nii-öelda kunstilist vormistamist vanaisast säilinud kirjalik materjal – milleks siis veel, kui mitte näidendiks? Sedapuhku.