Kahe reedega mai ja südant kriipiv film

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Lasteluuletus küsib: «Kust see mai küll siia sai?» Käesoleval, piltlikult kahe reedega nädalal, mil on raske õieti arugi saada, mis nädalapäev parasjagu on või mis kevadkuu käsil, võiks küsida samamoodi. Aga seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, kevadilmast, Jukust või nukkudest laulda.

Südant pitsitab film, millele (ja õigusega!) on lauldud oodi esilinastusest peale. Otse loomulikult on see «Fränk».

Mõtlen, et ühelt poolt on edu eelduseks osatäitjate õnnestunud valik, visuaalselt huvitavad ja tõesti ilusad kaadrid, näitamaks fragmenti ühest ajast Eestis, ning lai teemade ring – kiusamine, erinevused, grupisurve, sõprus, vaimne tervis, vägivald, lein, soov kuuluda ja olla nähtud, igatsus hoolimise järele. Teisalt mängib oma rolli ajastus – ta sobib just siia aega. Aega, mil 90-ndatel ja nullindate algupoolel üles kasvanud on saanud lastevanemateks ning peavad tegelema iga päev (loodetavasti palju väiksemal skaalal!) samade muredega, millega filmilinal rinda pistetakse.

Vaatasin seda kasvamise lugu, mis kõneleb südamega vaatamisest, enese äratundmisest, elu ilust ja valust ja sellest, kuidas need kaks saavad olemas olla ühel ajal, ja jõudsin mõtteni, et kõige eelneva kõrval on see film kui avatud uks teemadeni, mida me kardame ühiskonnas puudutada. Julgustab vaatama selge ning avatud pilguga ka seda, mis toimub tavaliste inimeste tagatubades, ent mida keegi näha ega tunnistada ei soovi. Tundub võibolla natuke paatoslik nimetada midagi suunanäitajaks, aga parema sõna puudumisel olgu nõnda – ma loodan, et sellest filmist saab kohustuslik vaatamine vanematele ja lastele ning et see aitab neil leida ühisosa ja arutleda rohkem teemadel, mis muidu hirmu tekitavad või valusad on. Ma loodan, et see film annab ette suuna, milline on osavõtlik ja turvaline täiskasvanu ning kuidas teisi inimesi märgata just nendena, kes nad on.