/nginx/o/2025/05/05/16823040t1h3a58.jpg)
Nagu suure osa nähtustega, nii on ka rahatarkusega nõnda, et sõna näib õõnes ja isegi tüütu, sest sellest räägitakse väga palju; samal ajal murrab järjest rohkem inimesi pead, kuidas perele söök lauale võluda: raha on sedavõrd vähe, et lihtsadki palad toidupoes maksavad üleliia palju. Ja siis mingi rahatarkus! Mingi investeerimisjutt, mingi finantskirjaoskus!
Kuid tühi see sõna ei ole, selles peituvad tegelikult lihtsad põhimõtted, mis nimelt peaksidki aitama hoiduda olukorrast, kus raha on nii otsas, et nälg ronib majja.
Hiljuti tunnustas rahandusministeerium Lääne-Viru koolide ühisprojekti, millega võeti osa konkursist «Rahatarkuse vedur» ja mis sai alguse õpetajate ideest lapsi rahatargemaks harida. Küllap kandis nende töö vilja ning hulk lapsi, kes rahaga arukalt ümber käia oskavad, on jälle juures. Samal ajal teame, et teise pensionisamba vabaks laskmisega kaasnes enneolematu müügiedu elektroonikakauplustes ja joovastus võlausaldajate kontoreis. Ehk ongi nüüd saabumas aeg, mil munad hakkavad õpetama kanu, kellele rahatarkust koolis ei õpetatud? On väidetud, et neile ei õpetatud seda seetõttu, et rahanutikas inimene oskab oma varaga liiga hästi ümber käia ega töötaks enam riigi huvides. Pole päris võimatu. Ajad on olnud küllalt imelikud.
Saaks aga ka ressursikulutuseta, kui inimesed meenutaksid talupojatarkust: kui kulutad sissetulekutest vähem, tekivad varud. Kui on hea aeg, pane midagi salve, ära kuluta kõike ära. Igasugune investeerimine, spekuleerimine, aktsiate ostmine-müümine on paljude arvates loterii: sa ei suuna ega halda protsessi, mis sinu rahaga toimub. Täna aktsia hind tõuseb ja oled virtuaalselt rikas, homme on sõda või maavärin ja kõik muutub tuhaks.
Nii et isegi kui sa end rahatargaks ei pea, oled sa seda ikkagi, kui hoiad kulutused väljaminekutest väiksemad ja poes näpus läbimõeldud ostunimekirja ning ei anna järele magusatele kiusatustele.