/nginx/o/2018/10/22/11517595t1hc911.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/08/16827993t1h39b2.jpg)
Roppröökuritest vägivaldsete treenerite ja onu Heinode jaoks jäi aeg 20 aastat tagasi seisma. Enda arvates on nad täitsa normaalsed inimesed, aga tegelikult ei ole.
Endisest ajakirjanikust korvpallitreeneri Peep Pahvi temp Haljalas, kus ta lõi oma võistkonna mängijat, tõi teema taas päevakorda. Kommentaarides võtsid sõna kõik, kel midagi öelda oli, ja paraku ka need, kel ei olnud. Pahv raputas endale lõpuks tuhka pähe: lubas toimunust järeldused teha ja oma väärtused ümber hinnata.
Olen sellest põlvkonnast, kus röökiv ja käsi käiku laskev treener oli normaalsus. Mu oma treenergi tarvitses kasutada pealkirjas toodud lauset "Pea paiste ja oma raha eest koju!". (Aga üldiselt oli ta tore mees ja me teadsime, et täpselt sellega tema ähvardus ka piirdub. Isegi siis, kui me platsil rohkem kui mitu jama korraldasime.)
Onu Heinoga puutusin kokku alles eelmisel nädalavahetusel ühel avalikul üritusel, kui päevajuht, üle 50 meesterahvas, pidas täiesti normaalseks läbi mikrofoni hõisata, et võistleja kohendagu oma tisse, ja noorematelt naisterahvastelt muudkui pärida "Mida õhtul teed?".
Kõik jäid ellu ja füüsiliselt terveks. Nii minu treeningugrupis kui ka äsjasel avalikul üritusel. Kas ma olen nüüd "lumehelbeke", et sellised asjad teemaks võtan? Need kaks inimtüüpi, roppröökurid ja onu Heinod, on suguluses ja seepärast mahuvad ka ühte artiklisse.
Just vastaspoole "lumehelbekeseks" sõimamisega kaitsti Peep Pahvi paljudes kommentaarides, mis temast kirjutatud artiklite alla ilmusid. Täpselt sama jutt on käinud teiste treenerite (Riho Rannikmaa, Anna Levandi) sarnaste kaasuste puhul. Et sportlasest ei tulevatki võitjat, kui temaga karm ei olda, et tänapäeva noored olevat nii pehmod, et nendega ei saavatki teisiti kui ainult karmi käega.
Mäletan, kuidas ta lõi 10–11-aastasel poisil mängu ajal nina veriseks.
Ma jätan sportlaste (võimalikud) ülereageerimised siinkohal arutlusest välja. Kindlasti on seda olnud, nagu ka lihtsalt kättemaksu treenerile, aga see on hoopis teine teema.
Püüan meenutada hoopis treenereid, kellega omal (nõukogude) ajal kokku puutusin, ja tuvastada, kas vägivaldsuse ning saavutuse vahel oli võrdusmärk?
Üks treenereist, kellega mul oli kogemusi, oli juba eluajal legendi staatuses. Mõned tema toonased õpilased meenutavad teda siiamaani kui tõelist isa- ja eeskuju. Paljud tema õpilased jõudsid Eesti koondisse ja olid seal kandvas rollis. Aga tänapäeval istuks see treener päris kindlasti vangis.
Mäletan, kuidas ta lõi 10–11-aastasel poisil mängu ajal nina veriseks. Poiss oli tema toonase võistkonna parim, aga kadus õige pea pildilt. Seda ma ei tea, kas põhjuseks oli löömine või peitus probleem mujal, kuid alale läks see kahtlemata andekas poiss kaduma.
Mäletan, kuidas omavahel kohtusid selle treeneri kaks võistkonda. Ta ajas sekretäritüdrukud kohtunikelauast minema, istus ise asemele ja lihtsalt röökis kogu mängu aja mikrofoni. Vahele haukas seejuures saia ja jõi keefiri peale. Samuti on mul meeles mõned tema "naljad", mida tänapäeval peetaks kindlasti seksistlikuks.
Röökimine, ropendamine ja vägivald ei saa tuleneda ainult pingelisest mänguolukorrast. See peab olema inimeses sees ning ekstreemses olukorras muidugi võimendub. Eelkirjeldatud treener oli muide ka n-ö tavaolukordades kohati jäme ja robustne, kuid samas tuleb tunnistada ning rõhutada, et ta ka hoolitses oma poiste eest hästi. Tegelikult hirmutavad niisugused inimesed veel sellega, et kunagi ei tea, mis tujus nad parajasti on.
Ma jõudsin oma oskustega Eesti noortekoondisesse, aga selle otsuse olin oma peas juba ette teinud, et kui temast peaks saama minu vanuseklassi treener, mina laagrisse ei lähe. Ma kartsin teda ja mul polnud tema vastu mitte mingit lugupidamist.
Tippsportlast minust ei saanud, aga jutuks olnud treeneri käe alla sattumisel lõppenuks minu koolisportki üsna varakult. Mida olnuks nautida, kui kuklas tiksus kogu aeg teadmine, et möödaviske või valesöödu eest võid vastu hambaid saada? Ma tegin sporti, sest seltskond oli mõnus ning mängimine äge ja ma ei soovinud seda tehes kogeda negatiivseid emotsioone. Olin siis "lumehelbeke"? Või noorsportlane, kes tahtis noorusest ja spordist lihtsalt rõõmu tunda? Olin tahtetu pehmo, kes vägivallast hoidumise nimel loobus ketsipaarist? Selgituseks: nõukogude ajal oli korralik varustus nii suur asi, et paljud tegelased ainult selle saamise nimel sporti tegidki. Ja jutuks olnud treener oli väga kõva käsi varustuse "välja ajamisel" – tema poistel olid alati kõige ilusamad ja uuemad dressid-tossud.
Küll sai minust, vähemalt enda arvates, enam-vähem normaalne inimene, kuigi ma ei mänginud jutuks olnud treeneri käe all ühtki mängu ja minu treener minu peale ei röökinud.
Mäletan praegust Sõmeru kooli liikumisõpetajat Johan Utti, toonast, küll mitte minu, treenerit. Johan oli ka terava sõnaga mees ning ütles asjad otse välja – kui keegi oli s..., siis nii ütleski. Aga see polnud ei röökimine ega pröökamine. See oli öeldud võibolla ebaviisakalt, aga nii, et asja mõte jõudis poistele kohale. Äratas uimasusest üles, tekitas elevust, nagu tänapäeval tavatsetakse selgitada-põhjendada.
Täpselt samasugune mees oli Vasja – tema kahjuks manalas –, kes oli legend eluajal Tapal ja Viljandis.
Nõukogude ajal oli treeneri(te) vägivaldne käitumine normaalsus. Keegi ei hakanud väikse löömise peale isegi kulmu kergitama.
Kui nüüd nende kolme õpilaste saavutused ritta panna ja lisada väliselt vähem silma paistnud treenerite hoolealuste omad, siis julgen kinnitada: puudub absoluutselt igasugune seos treeneri ärritav-agressiivse käitumise ja sportlase tulemuste vahel. Talendid kasvasid mängumeesteks vaatamata treeneri käitumisele ning vastupidi. Otsustasid ikkagi looduselt kaasa saadu, sportlase enda tahe ja treeneri erialased oskused, mida röökimine ja löömine mitte mingil juhul paremaks ei muutnud.
Nõukogude ajal oli treeneri(te) vägivaldne käitumine normaalsus. Keegi ei hakanud väikse löömise peale isegi kulmu kergitama. Paljud nõukogude inimesed olidki tigedad ja perspektiivita, ning eks nad elasid oma kibestumist nõrgemate peal välja. Vaadake vanu nõukaaegseid filme, ka seal käib üks pidev röökimine ja tänitamine, sest nii oli ühiskonnas tavaks.
Ometigi polnud ka nõukogude ajal enam normaalne koolilapsi herneste peale põlvitama panna ja neid joonlauaga taguda. Ajad ja tõekspidamised lihtsalt muutuvad.
90-ndatel olid ühiskonnas tegijad onu Heinod, sest mõned neist olid saanud edukaks ja seetõttu muutusid ka arvamusliidreiks. Rahvas hirnus täiega, kui populaarne trio lava peal nilbeid nalju tegi. Ilmselt naersin minagi.
Aga sellest ajast on 30 aastat möödunud. Tõekspidamised on taas muutunud, ning "lumehelbekesed", naisõiguslased, loomakaitsjad ja rohelised ei puutu asjasse. Ühiskond tervikuna on hakanud teistmoodi mõtlema ja teisi väärtusi hindama. Enam ei ole naljakas, kui keegi läbi mikrofoni hüüab, et kohenda oma tisse, või peoplatsil viibivaid nooremaid naisi valimatult kohtama kutsub. Muidugi ei võta keegi neid "soovitusi" ega "kutseid" tõsiselt, aga miks ülepea niisugust juttu suust välja peab ajama, kui suurema osa publikumi jaoks ei ole see enam naljakas?
Need tegelased – reeglina 50 eluaasta piiri ületanud meesterahvad, sellesse vanusegruppi kuulub ka siinkirjutaja –, kes on vanas kinni, peavad paratamatult arvestama, et ühiskond neid enam ei aktsepteeri. Onu Heinod ei ole enam naljakad, vägivaldseid treenereid (ja õpetajaid) kaevatakse kohtusse või pannakse lihtsalt häbiposti. Ja neil pole vaja solvuda, kui nende käitumist ei aktsepteerita.