Juhtkiri: naeratav pilt tõde ei paljasta

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Sotsiaalmeedia on osa meie igapäevaelust ja selle vastu ei vaidle tänaseks päevaks ilmselt enam keegi. Selle kaudu jõuavad inimestele koju kätte nendegi tegemised, kellega iga päev ei suhelda. Näiteks on võimalik saada täpne ülevaade poliitikute tegemistest ja töödest. Aga seal on see õhkõrn professionaalsuse ja eetilisuse piir, mida ületada on lihtne.

Kui omavalitsusjuht (või muu poliitik) on pidevalt pildil – nii seal, kus tema kohalolek on loomulik, kui ka seal, kus tema roll on küsitav (nt koolilõunal, poe avamisel või põllul traktoris) –, siis on täiesti loomulik, et see jätab mulje enesereklaamist avaliku sektori arvel. Sotsiaalmeedia aktiivne kasutamine kuulub tänapäeval ameti juurde, kuid piir ületatakse siis, kui tegemist pole enam läbipaistvuse või suhtluse, vaid pelga tähelepanuvajadusega. Eriti torkab see silma juhul, kui kohalike inimeste igapäevaelus on tõsised probleemid: lastevanemad muretsevad koolikohtade pärast, arutatakse teravaid sotsiaalküsimusi, kuid samal ajal jagavad linnavõimu esindajad endast fotosid, millel nad õitsvate puude all naeratavad. Selline kontrast mõjub groteskina.

Tähelepanu ja pildil olemine on poliitikutele eriti tähtis valimisaastatel. Paraku on Eesti valijaskond tõestanud, et on odavalt saadaval. Inimeste häält saab osta pastakate ja tikutopsidega – ega poliitikud ilmaasjata neid enne valimisi jaga. Sotsiaalmeedias iga päev figureerimine valmistab aga pinnast ette pikka aega. See ei maksa ju valimisreklaami ja -nänni kõrval midagi, kui pressiesindaja teeb oma tööajast omavalitsusjuhist pildi ja riputab sotsiaalmeediasse üles. Valija vaatab ja kiidab: oi kui hooliv, oi kui armas, käib linnakodanikele õnne soovimas. Samuti vaatab, et oi kui töökas, iga päev kümme töökohtumist.

Kõikvõimalikud nõupidamised ja kohtumised organisatsioonide esindajatega on linnapeade ja vallavanemate igapäevatöö osa. Bussijuht ju ei kiida, et viisin täna härra Jüri Rakverest Kadrinasse.