Õnnetu kukkumine viis armastatud õpetaja

Toomas Herm
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politseinikud ja naabrimees koos abilisega hinnatud matemaatikaõpetaja koduõuel.
Politseinikud ja naabrimees koos abilisega hinnatud matemaatikaõpetaja koduõuel. Foto: Meelis Meilbaum

Kolmapäeva lõunal Rakveres Õie tänaval armastatud matemaatikaõpetaja tundi läinud tüdrukud pidid nuttes tõdema, et nende õpetajat pole enam.


Ilmselt teisipäeva õhtul koduõues kaevušahti kukkunud tunnustatud 74aastase matemaatikaõpetaja Siivi Suuroja naabrinaine rääkis, et ööl vastu kolmapäeva nägi ta pedagoogi aknas lahti jäetud teleri vilkumist ja arvas, et küllap unustas eakas naine pildikasti välja lülitada. Kolmapäeva hommikul kella üheksa paiku käis üks noormees nõutult ümber õpetaja maja. “Mõtlesin, et õpetaja läks poodi,” sõnas naabrinaine.


Lõunal tuli õpetaja juurde kolm-neli tüdrukut, kuid nemadki ei läinud tuppa, vaid jäid maja ette seisma. Tüdrukute kimbatust märkas ka naabrimees. “Sellist olukorda ei ole kunagi olnud, et õpetaja laseb oodata,” teadis ta. Mehe sõnul sai ta naabrinaisega väga hästi läbi, teadis isegi, milliste jalanõudega õpetaja väljas käib. Kui need olid esikus, siis oli naabrinaine kodus, kui mitte, siis järelikult väljas.


Esimene ohu märk oligi asjaolu, et jalanõusid esikus polnud. Naabrimees koos abilisega kammis kogu maja ja hoovi läbi. Viimasena võeti ette 2,5 meetri sügavune kaevušaht, millele olid seinad ümber ja katus peale ehitatud. See rajatis oli pappkarpe täis ja mehele tundus, et inimene enam sinna ei mahu.
Siis aga märkas ta, et kaevušahti peale pandud vahtplasttahvel oli purunenud. Naabrimehe kaaslane, kes sageli õpetajalgi abiks käis, teadis kindlalt, et see tahvel katki olla ei tohiks.


Mees läks asja lähemalt uurima ja avastaski kaevu kukkunud naabrinaise. “Nii kui penoplastitüki üles tõstsin, nii tuttavat jalanõud nägin,” sõnas ta.
Naabrimees rääkis, et eelmise päeva õhtul olid nad koos õpetajaga prahti põletanud. Naine kogus prahi väikestesse kotikestesse, et soodsa ilma korral need naabrimehe lõkkes ära põletada.
Kaevušahtil oleva vahtplasttahvli peale olid paigutatud kokkupandud pappkastid, nii et moodustus justkui viilkatus. Selle alla õpetaja prahikotikesed panigi.
Teisipäeva õhtul oligi õige aeg lõkke tegemiseks. Naabrimehe sõnul tuli õpetaja mitu korda oma kotikestega ja siis räägiti paar sõna juttu. Kella poole üheksa ajal naist enam ei tulnud.
Naaber arvas, et küllap ta üritas midagi võtta, kuid toetus mingil põhjusel liialt kaevušahti peal olevale vahtplasttahvlile, mis purunes.


Ühe koolilapse vanemad rääkisid, et isa viis tütre õpetaja juurde. Peagi helistas laps emale ja ütles, et see ei ole õige asi – õpetajat pole. Mõne aja pärast tuli juba kurb telefonikõne, et õpetaja on leitud. “Tüdrukutele on see väga suur vapustus,” sõnas tütarlapse ema ja lisas, et õnnetult lahkunud matemaatikaõpetajat hindas väga kõrgelt mitu põlvkonda.
Õpetaja naabrinaine teadis, et pedagoogi juures käisid needki, kes soovisid ülikooli minna ja tahtsid end matemaatikas täiendada. “Nüüd aga lapsed nutsid ja ütlesid: “Meie hea matemaatikaõpetaja.””
Ja nii ei ütle või mõtle mitte ainult lapsed, vaid ka paljud-paljud täiskasvanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles