Arvamus ⟩ Jane Paberiti tütar: Mis saab inimestest, kel pole aega oodata?

Marleen Paberit. Foto: Erakogu

Viimase paari nädala jooksul on ilmunud ridamisi artikleid ja olnud eetris mitu saadet abistatud enesetapust, mis on taas aktuaalne teema. Mis see siis täpsemalt on ja miks vajalik?

Kõigepealt on tähtis teha selgeks, et abistatud enesetapp ja eutanaasia ei ole üks ja sama asi. Abistatud enesetapu puhul peab tegema surmava liigutuse inimene ise (nupuvajutus, ravimi manustamine), eutanaasia korral teeb selle liigutuse arst.

Räägin sellest kõigest, sest mul on kogemus. Minu emal Jane Paberitil oli amüotroofiline lateraalskleroos (ALS), ning 2019. aastal tegi ta Šveitsis abistatud enesetapu – meedia kaudu sai ta tuntuks kui esimene inimene Eestis, kes selle teekonna ette võttis. Sellest teekonnast tehti saateid ning mõnel hetkel oli tõesti tunne, nagu kogu Eesti elaks talle kaasa. Tänu sellele tekkis emal üldse võimalus lahkuda elust nii, et ei pea lõpuni piinlema. Ainult tänu sellele, et leidus palju inimesi, kes olid nõus selle heaks annetama. Muidugi teeb see mind ka pisut nukraks, sest lõpmatuseni ei saa Eesti inimesed kõige raskematel aegadel jääda lootma, et nende murest tehakse saade ja sel moel õnnestub saada hädavajalikud ravimid ja abivahendid, õnnestub saada raha. Sestap on minu silmis vaja jõuda niikaugele, et reguleerida Eestis abistatud enesetapp.