Rakvere Teater - 85 ⟩ Olla või mitte ol-lal-laa?

Võim vahetus tihedamini kui teismelise tunded. Isegi olen näinud, kuidas teatri seinal rippus ühel päeval haakristiga palakas. Järgmisel päeval aga luusisid juba täitornidega venelased ümber uhke hoone. Foto: Ottomar Sukko

Juubeliaasta hakkab läbi saama ja niimoodi kõrvalt on muidugi kena üht teatrit kaeda. Kasvab nigu väike laps. Pistab näpu tulise pliidi vastu ja kõrvetab ära. Siis pistab uuesti. Ja kõrvetab jälle. Ega see Rakvere teatri sündimine 1940. aastal on samasugune ime nigu Jee­suse ülestõusmine. Oli sadu põhjuseid, miks ta sündima poleks pidanud – ja ainult üks, miks ta ikkagi sündis.

Lõpuks sai määravaks, et üks hull mees – Jakob Liiv – põrutas jalaga vastu maad ja ütles: «Siia kohta sündigu teater!» Niimoodi, hullude meeste ja naiste tahtest, lähebki see meie lugu teinekord läbi halli seina, et eesti kultuur kestma jääks.

Raha poole pealt poleks ju Rakveres teatrit pidada mingisugust mõtet. Inimesi on vähe ja Tallinn lähedal. Paljud käivadki seal tööl ja teatris. Aga ometi tulevad põlised linlased tipa-tapa kella seitsme paiku teatrimäest üles ja saalis ikka jagub neid silmapaare, mis laval toimuva ahnelt alla neelavad. Mõned tulevad ka kaugemalt, bussiga. Ja isegi neid hulle leidub, kes autoga uhkelt hoovi sõidavad. Kuigi bensiin on kallis ja maailma kliima soojeneb kui soomlase saunalava.