/nginx/o/2025/05/09/16832109t1h8ed4.jpg)
Nagu Viru Folgil tavaks saanud, üllatatakse igal teemaaastal ka mõne teemavälise kontserdiga. Nõnda sellelgi korral. Nii reedel kui laupäeval annab kaunite flamenkokitarri helide saatel oma trioga kontserdi eestlanna Tiina Tomson, kes on Eestist sama kaua eemal olnud kui Viru Folgil eluiga.
Tiina, olete juba 17 aastat elanud ja tegutsenud väljaspool Eestit – Šveitsis ja Kanaaridel. Kust tuli mõte oma muusikat Viru Folgi kavasse pakkuda? Mida olete meie festivalist kuulnud?
Viru Folk on juba ammune suvetraditsioon. Täpsemalt just siis, kui mina Eestist ära läksin, hakkas Peep festivale korraldama. Nii et 2025 on üks eriline aasta – osalen üritusel esimest korda nii lauljana kui kuulajana. Oleme pianist Andi Louis’ga üle 10 aasta Šveitsis laval olnud ja ma alati tutvustan-tõlgin oma laule enne võõrsil esitamist. Sealt tuleb minu ammune südamesoov eestikeelsele publikule laulda, ilma tõlkimata, nii-öelda südamest südamesse. Olen väga tänulik, et meile selle võimaluse annate. Saame külastajatele luua ilusaid mälestusi, mida koju kaasa võtta. Programmi vaadates võib öelda, et selleaastane Viru Folk tuleb kindlasti mitmekesine ja vahva.
Tegelikult oleks teie projekt sobinud hästi mullusesse Alpi aastasse, kus meil oli mitmeid esinejaid Šveitsist, kuid teadaolevalt on teie šveitslasest abikaasa Andi suureks armastuseks bluus ning loodetavasti pikite seda Ameerikast pärit stiili ka oma kavasse?
Andi on Ida-Šveitsis üks tuntumaid bluusmuusikuid ja juba üle 30 aasta muusikaliselt aktiivne. Kindlasti toome selleaastasesse programmi omajagu sobivat ja huvitavat – pakume vaheldusrikast segu rahulikest põhjamaistest folgihelidest, kuumast rütmikast flamenkost ja Põhja-Ameerika igatsevast bluusist.
Kui rohkem kui viis aastat kodumaalt eemal olla, siis toimub mingi sisemine muutus.
Kuidas trio alguse sai, kas olete juba kaua koos laval?
Kolm aastat tagasi hakkasin stuudios oma lauludest helisalvestisi tegema ja selle raames alustasime koostööd Poolast pärit Martin Złotnickiga. Kohtusime Kanaari saartel, kus ta talvehooajal muusikaliselt tegev on, ja seal oleme ka oma fusiooniga üles astunud. Martin on ainus kitarrist, keda ma isiklikult tunnen, kes mitte ainult ei esita, vaid ka komponeerib ise flamenkot. Hispaania kitarri rahvusmuusika on tema ammune kirg ja seda tema temperamentses esituses kuulda ei jäta kedagi külmaks.
Küllap on Andi valmis festivalil ka jämmima, kui teiste bluusmuusikutega kokku trehvab?
Andi on oma muusikukarjääri jooksul osalenud mitmetel festivalidel, nagu Montreux Jazz Festival Šveitsis. Sealgi on tavaks õhtused jam session’id, mis pärast kontserte erinevates klubides aset leiavad, kus muusikud open stage’il kohtuda ja spontaanselt koos musitseerida saavad. Kui Viru Folgil koht olemas, siis on Andi kindlasti valmis kampa lööma. Bluus on tema lemmik muusikastiil.
Kuidas on kujunenud teie muusikutee kaugel kodust? Kas eestimaine loodus on inspireerinud ka kodust eemal või on rohkem inspiratsiooni pakkunud Šveitsi mäed, Hispaania soojus?
Kui rohkem kui viis aastat kodumaalt eemal olla, siis toimub mingi sisemine muutus. Minu jaoks on nii, nagu teisedki luuletajad ja muusikud on kirja pannud – kodupaika ja kodumaa loodust ei asenda miski. Kesk-Euroopa Alpides on palju maagilisi kohti, mis muidugi ka inspireerivad ja hingele head teevad, aga kui ma laule kirjutan, siis on need Pärnumaa metsadest, kus ma üles kasvasin. Need looduspildid on sügavale hinge talletatud ja neid asendada ei saa.
Šveitsis muusikuna alustada oli alguses kuidagi kummaline – laulda publikule neile võõras keeles, millest keegi aru ei saa. Aga on olnud imeline kogeda, kuidas muusika ei ole lihtsalt mingi tegevus, vaid täiesti rahvusvaheline keel, mida mõistavad kõik avatud südamed. Inimesed pole tegelikult üldse nii erinevad. Kõik meist unistavad, loodavad, armastavad.
Kas Käsmu on teile tuttav koht või satute siia esimest korda? Või Lahemaa rahvuspark?
Mulle on siiani magnetiks olnud Pärnumaa, mida suviti regulaarselt lastega külastame. Käime metsas, mere ääres ja keedame koos vanaema talus moosi. Üks esimesi eestikeelseid sõnu oli minu mehel «kukeseenekaste». Käsmu tulen perega esmakordselt. Eestis on palju kauneid paiku ja oleme põnevil, et saame sel aastal Lääne-Virumaaga lähemalt tutvuda.