Kolumn: inimene ja maastik

Peeter Raudsepp, Rakvere teatri kunstiline juht. Foto: Marianne Loorents

Me tuleme teatrisse ja loome ise oma kogemuse. Passiivsest kogejast saame oma kogemuse loojaks. Eestimaa on muu maailma mõõdupuude järgi üsna inimtühi. Siin on naeruväärselt vähe inimesi, nende meelest. Aga meie jaoks on see ikka see õige – inimene ja palju maastikku ta ümber.

Teatriski moodustub hästi mängitud tegelaskuju ümber maastik. Ja olgu see last tahtev naine «Klaaslapsest» või vihast paukuv tütar «Tsikaadide ajast» või kurbusesse lahustuv ratastoolis mees «Vaalast», sealt alt paistab ikka läbi see eesti inimene ja Eesti maastik. Ühelt poolt nii tühi ja kidur, teisalt nii suur ja tähendusi täis. Sest eesti teatris me loome alati just eesti kogemust, ka muust maailmast pärit materjalide kaudu, loome seda tunnet, mida tähendab olla eestlane.

See eestlane on praegu päris kurva näoga, sest maastik tema ümber kajab kaugetest plahvatustest, mis kostavad Ukraina poolt ega lakka juba neljandat aastat. Ta on võibolla veelgi kurvem selle tõttu, et ta on ise oma maastiku ümber vedanud raske okastraadi, lasknud vaimus elektri sisse ja käsitleb iga sinna eksinud inimest sissetungijana. Ära tule! Jäta rahule! Sa näed imelik välja! Niisuguste hüüetega kostitame salamahti ligimest ja arvame, et oleme nii täitnud oma moraalset kohust iseenda ja isamaa kaitsmisel, kui me teda üle okastraadi ei lase.