Nädala kaja: üks põhjus miljonist

Marju Lina. Foto: Mikk Keis

Mul pole enam ema, keda emadepäeval külastada või kellele helistada. Mäletan hetki, mil põrnitsesin mitu nädalat pärast ema surma oma telefoni, näpp ta numbri kustutamiseks valmis, aga vajutada ei suutnud. Viimaks lendas number kuskile universumisse.

Nii et ema mul pole ega ole muidugi ammu enam ka vanaemasid. Neis kolmes oli üks ühisjoon: nad olid helded andjad. Vanaema Ida oleks andnud vist üldse kõik, et aga inimesed ta ümber õnnelikud oleksid. Kui Idat ta koduhoovist viimsele retkele saatsime, kogunes sinna ka hämmastav hulk tema lapselaste sõpru. Ta oli olnud nende kõigi vanaema. Linda, armastatud õpetaja, keda võivad veel mäletada Kadrina kooli ammused õpilased, jagas väsimatult teadmisi, aga ka hoolt kooli internaadi lastele. Seda viimast tegi ka minu ema Vaeküla koolis, kus õhtuti ootasid lapsed teda ikka, sest Reedal oli nii tihti midagi head taskupõhjas. Aga mitte ainult taskus. Emal oli hell süda ja pehmed käed.

Emadepäev on ainult üks põhjus miljonist, miks oma emale helistada. On määratu õnn, kui on võimalik kuulata ema häält, koos naerda ja kasvõi nutta, ajada juttu suurtest asjadest ja tühjast-tähjast, selle asemel et viia küünal ta hauale, rehitseda siit-sealt ja vaikida, sest see on jäänud ainsaks viisiks emale tähelepanu osutada. On võimas vedamine, kui emale on antud pikk eluiga, nii et ta tunneb põhjalikult kõiki oma lapselapsi ja temalt saab ära küsida kõik küsimused, mis noorele inimesele pähegi ei tulnud, kuid mis aastatega aina kogunevad. Minu kaotus oli ootamatu ja varajane.

Tihtilugu emad palju ei ootagi. Telefonikõne tavalisel argiõhtul, kui väljas hämarduma hakkab ja pähe tikub mõte, et jälle üks päev libiseb igavikku, võib olla emale nii suur rõõm, et sellest jagub päevadeks. Nüüd, mil minu lapsed täiskasvanuks on saanud, tean seda täpselt. Olemas olla – see ongi kõik. Emad lastele, lapsed emale. See ei nõua väga palju. Aga sellest suuremat tegelikult pole.