:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115009t1h1a12.jpg)
/nginx/o/2025/05/13/16840561t1h7361.jpg)
Eestimaalased on teadagi suured seenesõbrad ning agaramatel on seenehooaeg ammu alanud. Kevadseente hulgas leidub nii hõrke aardeid kui ka mürgiseid tegelasi, niisiis tasub meelde tuletada, millised seened korvi pista ja millised tuleb kasvama jätta.
"On see ikka mürkel? Või hoopis kogrits?" Sellelaadseid küsimusi näeb neil päevil somes seenesõprade gruppides sageli. Segadus on mõistetav, kuna kogritsad, mürklid ja kurrelid on kõik omapärased kurrulised seened, mis võivad omavahel kergesti sassi minna. Seega tuleb neid enne söömist korralikult uurida. "Nagu alati, kehtib ka kevadseente puhul lihtne reegel – kui ei tea, jäta korjamata," hoiatab Eesti loodusmuuseumi botaanik Loore Ehrlich.
Kogritsa muudab omanäoliseks ja äratuntavaks tema kübar, mis on ebaühtlaselt voldilis-kortsuline ning meenutab aju. Kui lõigata seen pikuti pooleks, näeb hästi, kuidas kübara serv on jalaga täiesti või osaliselt kokku kasvanud.
Kõik kogritsaliigid on värskelt ohtlikult mürgised, kuid pärast mitmekordset vees kupatamist muutuvad söödavaks. Keeta tuleb kogritsaid rohkes vees vähemalt kaks korda ja korraga vähemalt kümme minutit ning iga keetmise järel seened värske veega üle loputada. Kupatamisel jääb kogritsates sisalduv mürk güromitriin keeduvette ja veeauru, mistõttu peab neid kupatama hea ventilatsiooniga kohas. Kogritsate keeduvett on keelatud inimeste ja loomade toiduks või joogiks tarvitada.
Värskelt kuivatatud kogritsaid peab samuti enne söömist vees leotama ja kupatama. Kupatamist ei tohi asendada kuumtöötlemisega mikrolaineahjus või pannil. Tooreste või valesti töödeldud kogritsate söömisel ilmneb mürgistus peiteaja (tavaliselt 6–12 tunni) järel.
See algab iivelduse, kõhuvalu või -lahtisuse ja oksendamisega, tekkida võivad ka palavik, peavalu ja -ringlus, minestamine või krambid. Raskemate mürgistusjuhtumite korral näib petlikult, et enesetunne paraneb, kuid seejärel kahjustuvad raskelt, sageli ka eluohtlikult maks ja neerud.
/nginx/o/2025/05/13/16840563t1h0fd4.jpg)
Kevadkogrits kasvab liivastes männikutes aprillist juunini. Ta eelistab lagedamaid päikselisi kasvukohti – näiteks metsateid ja raiesmikke –, mille pinnas on vähene või rikutud. Kevadkogrits on tavaline kogu Eestis ja esineb kohati lausa massiliselt. Kevadkogritsa tunneb ära aju meenutava punakas- kuni mustjaspruuni kübara järgi. Sealjuures on väga oluline määramistunnus valge või õrnalt punakatoonilise jalaga kokku kasvanud kübara serv. Nii kevadkogritsa kübar kui ka vanema seene jalg on seest korrapäratult õõnes, noore seene jalg aga õõnes ei ole. Kevadkogritsate mürgistus võib avalduda ka pikema aja jooksul – näiteks loomkatsed on näidanud vähki tekitavat toimet.
/nginx/o/2025/05/13/16840562t1hb2ee.jpg)
Hiidkogrits kasvab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades aprillist juunini. Teda võib leida nii maapinnalt kui ka kõdunenud puidult. Kuna hiidkogrits eelistab lubjarikast pinnast, esineb ta sagedamini Põhja- ja Lääne-Eestis. Hiidkogritsa tunneb ära aju meenutava hele- kuni pruunikaskollase kübara järgi. Väga oluline määramistunnus on ka jalaga vaid osaliselt kokku kasvanud kübara serv. Hiidkogritsa jalg on valge ja lühike või peaaegu puudub.
Mürklid on erinevalt kogritsatest hõrgud ja võrratud söögiseened, mida kupatama ei pea – kuigi seene liiginimi võib ehk kõhklusi tekitada. Mürkleid iseloomustab kärjelise pinnaga kübar, mille serv on jalaga kokku kasvanud. Mürklid võib aga kergesti segamini ajada mürgiste kogritsatega, mistõttu tuleb eristustunnused selgeks teha ja seeni hoolikalt uurida.
Siiski tuleb vältida alkoholi ja mürklite samaaegset tarvitamist, kuna nii võib tekkida mürgistus. Euroopas on mürklid oma hõrgu maitse tõttu hinnatud delikatess, võrreldud on neid trühvlitega.
/nginx/o/2025/05/13/16840565t1h06ae.jpg)
Ümarmürklit võib aprillist juunini leida aedadest, parkidest, metsaservadelt ja -tukkadest, puisniitudelt ja loometsadest; tihti võivad nad kasvada aedades puukooremultšil. Ümarmürklid kasvavad Põhja- ja Lääne-Eestis, mujal harva. Ümarmürkli tunneb ära kollakaspruuni korrapäratult kärjelise kübara järgi, mis on kujult ümar kuni munajas. Väga oluline tunnus on valkja ja seest õõnsa jalaga kokku kasvanud kübara serv.
/nginx/o/2025/05/13/16840561t1h7361.jpg)
Kuhikmürkel on seen, mida molekulaarsete analüüside põhjal seenesüstemaatikas eraldi liigina enam ei eristata. Siinkohal aga käsitleme teda seenesõprade huvides siiski mitut välimuselt väga sarnast liiki sisaldava sellenimelise seenena. Sarnaselt ümarmürkliga võib ka kuhikmürkleid aprillist juunini kohata aedades, parkides, teepeenardel, metsades ja metsaservadel ning väga tihti aedades kasutataval puukooremultšil. Kõige sagedamini kasvavad nad Lääne-Eestis. Kuhikmürkel on jalast pikema koonusja hallikaspruuni kärjetaolise kübaraga, mille kambrid paiknevad korrapärastes pikiridades. Kübara alumine serv on enamikul rühma liikidel valkja ja seest õõnsa jalaga kokku kasvanud.
/nginx/o/2025/05/13/16840564t1h70f6.jpg)
Kurrel on seenemaailmas kolmas kurruline kevadekuulutaja, mis kasvab niisketes haavikutes ja haava-segametsades, kuid harva ka sirelite all. Eestis võib kurrelit kohata enamasti aprillist juunini, mil ta kasvab paiguti lausa massiliselt.
Kurrel on hinnatud ja maitsev söögiseen, mida kupatama ei pea, kuid kurrelite söömisel tuleks mürgistuse vältimiseks hoiduda alkoholi tarvitamisest. Kurreli oluliseks eristustunnuseks on täiesti vaba ehk jalale mitte kinnitunud kübara serv. Pruunikaskollane kuni kollakaspruun kübar on sügavalt ja ebakorrapäraselt pikivoldiline. Jalg on valkjas ja pikk ning täiskasvanud seenel seest õõnes.