/nginx/o/2025/05/14/16844136t1hcaf2.jpg)
Muusikaviktoriinid Rakvere teatris on pika ajalooga. Korraldatakse neid teisteski linnades, rääkimata muudest temaatilistest mälumängudest. Viktoriinide ja mälumängude lumm on mõneti seletamatu. Natuke ehk sarnaneb spordi pakutavaga. Kilbarid ilmselt tahavad enda tarkust ja loogikat teiste omaga mõõta ning ka au ja auhindu noppida. Kodus teleri ees kaasa lahendajal on lihtsalt mõnus nii oma teadmisi proovile panna kui ka jälgida, kuidas ekraanil päid murtakse.
Teadjad ütlevad, et mälumäng ei ole pelgalt mäng, vaid nähtus, mis seob teadmised, seltskonna ja põnevuse üheks ainulaadseks kogemuseks. Ei ole tarvilik lisadagi, et mingi uue teadmise saab sealt alati iga osaleja, kuigi see võib ebavajalikuks osutuda. Pluss on see ikka, teadmisi pole kellelgi liiga palju. Mälumängur teab ka, et see on võistkondlik tegevus, kus koostöö on erakordselt tähtis. Aruteludes sünnivad õiged vastused.
Mõnikord on kuuldud klassikaliste mälumängude puhul, kus võistkonnad ühes saalis mõõtu võtavad, nurinat selle üle, et on märgatud ebaausaid võtteid, eelkõige telefoni kasutamist. See aga sunnib küsima, mis rõõm on punktist, mis saadi info hankimisega internetist. Võidurõõm peaks olema rõõm teadmistest, mitte spikerdamisoskusest.
Mälumängusaated on läbi aastate olnud vaatajate seas kõrgelt hinnatud. Neid vaadates on sageli tunda, et vastuste leidmiseks tuleb tõepoolest ajurakke ragistada. Kuid mis on juhtunud küsimuste tasemega nüüd? Need tunduvad sageli olevat stiilis «Mis värvi on päike?» või «Kes on Eesti president?». Eriti paistab see silma erisaadetes, kuhu kutsutakse tuntud isikuid.
Aga raadiost «Miniturniiri» kuulates vajub suu lahti – laste teadmised ja taiplikkus on tihtipeale märkimisväärsemad kui täiskasvanute omad. Tõepoolest, riiklik meedia on suutnud mälumänguklassikat elus hoida, samas kui erameedia näib saadete sisu järjest lihtsustavat. Nii tekibki telerit vaadates tunne, et kui küsimused on kohe nii lihtsad, peaks võibolla isegi saates osalema.