Repliik: viisiveeretamise vaev

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Ma ei pea viisi. Kuulen ise ka, kui läheb valesti, aga õigesti laulda ei oska. Eks seegi ole omamoodi puue, ent olen sellega leppinud. Ma pole mõelnud nõuda, et peaksin sellegipoolest saama lavale laulma. Mõistan, et sellest poleks rõõmu mulle endale ega teistele.

Samas ei väsi ma nautimast võrratuid kõrgetasemelisi esitusi. Minu koht on tänulike kuulajate seas, olgu kontserdil, ooperis või lauluväljakul. Kui laul läheb südamesse, on imeline tunne. Kaasas olemise lendutõstev tunne.

Viisipuudikuna julgen välja öelda, et laulukaare all esinemine ei ole inimõigus.

Selle nimel, et laulud kõlaksid suurpeol kauneimal moel ning saaksid puudutada kuulajaid nii lauluväljakul kui ka tuhandetes kodudes, on viisipidajad teinud rõõmsat, kuid kohati ka ränka tööd. On teinekord nurisenudki, et repertuaar on raske, aga harjutanud väsimatult, et jõuda joovastava rõõmuni, kui keeruline laul viimaks puhtalt kõlab.

Miks peaksin, nautides laulupidu publiku hulgas, tundma ennast millestki ilmajäetuna?