Tõelised mehed nutavad verd ja elavad lõpuks üksi ...

Siim Mihailov. Foto: Ain Liiva

Hiljutisel kohtumisel avasin pisut enda tausta ja seltskonna suureks üllatuseks osutus see, et ma peale kümmet teenistusaastat kaitseväest lahkusin. «See on ju nii mehine amet ja seal on head palgad,» sõnas üks lauas olijatest.

Mõtlesin endamisi, et kui mehine see ikka on, sest tagantjärele vaadates pole töö kaitseväes midagi muud kui lapsepõlve pikendamine. Poisid mängivad metsa all püssidega sõda ja aastad muudkui jooksevad. Kümne teenistusaasta jooksul olin kodust ära tervelt kolm ja see võis olla üks suur «abistaja» pikaaegse paarisuhte purunemisel.

Samal ajal kui mina metsa all sõda mängisin, istus minu elukaaslane väikelapsega kodus. Ja nii nagu igas teises kodus, tuli ka seal ette erinevaid äpardusi. Rehv läheb sõidu ajal katki, veekraani tihend ei pea, mõni kodumasin lõpetab koostöö, lapsega tuleb minna EMO-sse jne. Metsade vahel selle kohta kõnesid saada polnud sugugi meeldiv. Parim, mida ma teha sain, oli see, et ajasin välja mõne spetsialisti, aga suuremas plaanis oli ema olmemuredega ikkagi ihuüksinda.