Nädala kaja: targad õpivad vigadest

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

See, et kolmapäeval toimunud üleriigiline ohuteavitusõppus kõige libedamalt ei sujunud, on nüüdseks juba teatud viisil folkloor. Küll ei jõudnud sõnumid õigel ajal kohale, küll ei hakanud sireenid tööle. Aga nagu ütles mu hea kolleeg, on õppus õnnestunud siis, kui see läheb mingil määral aia taha ja ettevõtmise nõrgad kohad tulevad esile.

Nõrku kohti, millest õppida, on nüüd küll ja veel. Esiteks ei tohiks selline õppus jääda millekski, mida korraldatakse vaid kord aastas. Miks mitte iga paari kuu tagant proovida sireene, äppe ja sõnumeid. Tehnikavaldkonnas teadjamad ütlevad, et SMS-i saatmine on tänapäeval iganenud ja see on ebakindel teavitusviis, mis siis, et odav. Kui aga rääkida inimeludest, ei tohiks raha kokkuhoid olla prioriteet.

Senikaua, kuni meil pole päris ohusituatsiooni, saamegi katsetada ja mängida. Miljoni dollari küsimus on muidugi, kuidas jõuda absoluutselt kõikide inimesteni, ka nendeni, kellel taskus nuputelefon ning kes pole eluski ühtegi äppi kasutanud. Seega on mõistetav, et kuigi aeglane ja ebaturvaline, annab SMS siiski võimaluse jõuda ka nendeni, kes nutiseadet ei kasuta.

Ma küll ei tea, kui palju maksab ohusireeni komplekt, kuid neidki tuleks asulatesse rohkem panna, sest pole mõeldav, et inimeste turvalisust saab mõjutada tuule suund või see, kas helisignaali väljastuskoha ja kõrvapaari vahele jääb mõni kõrghoone või mitte. Jah, hetkeseisuga saaks vaenlane öelda «Pihtas, põhjas!». Kuid see oli alles õppus ja õppusel õpitaksegi, et lahingus oleks ämbrid juba kolistatud.

Kordaläinuks võib kahtlemata lugeda selle, et info õppuse toimumise kohta oli inimesteni jõudnud, ning mitmel pool tuldi suisa tänavale, et oma kõrvaga õhuhäiret kuulda. Lootus pidavat olema lollide lohutus, aga siiski tahan ma olla nii palju loll küll, lootes, et ohuteavituse õppuse käigus õpitut me kunagi päris elus rakendama ei pea.