Nädala lind: laulurästas

Laulurästas looduses. Foto: Peter Lind

Tänavusel talvel pole päris linnulauluvaba aega olnudki – pehme talve puhul oleme talviseid linde kuulnud laulmas sageli. Küll tihaseid, küll rohevinte, musträstaidki. Aprillis, kui kohale jõudis laulurästas, hakkasid aga metsad ja pargid hoopis uue hooga rõkkama.

Kui märtsis vilistasid kuuselatvades musträstad oma kurvatoonilisi meloodiaid, andsid nad aprillis justkui vahetuse üle laulurästastele ning nende meloodilised meistriteosed hakkasid kuuselatvadest kõlama juba väga vara hommikul, kuni kaks tundi enne päikesetõusu. Päike aga tõuseb aprilli alguses juba enne seitset, kuu lõpus poole kuue paiku ning praegu koguni kolmveerand viis. Ega õhtune lauluhoog ei kipu laulurästal samuti enne raugema, kui päike juba ammu loojas. Kuni ööbiku saabumiseni oli laulurästas tõeline laulukuningas.

Laulurästa laul on ööbiku lauluga isegi mõnevõrra sarnane ning rahvasuus kutsutakse laulurästast valeööbikuks ja abiööbikuks tänapäevani. Ega paljud inimesed saagi aru, kumb laulab, aga tegelikult on vahe ikka suur. Samamoodi võib laulurästa laulu segi ajada musträsta lauluga, kuna hääletämber on neil sarnane. Aga iseenesest pole laulurästa laulu sugugi raske teiste omast eristada, eriti siis, kui ööbiku saabumiseni veel aega.