Eestikeelne raamat 430-aastane
« ... Lüübeki raad lasi konfiskeerida tünnitäie luterlikke raamatuid, samuti liivi-, läti- ja eestikeelseid missaale, seks et nad ei mürgitaks seni veel ristiusus harimata rahvast ... Raad otsustas nad turuplatsil avalikult põletada», on kirjutatud aastal 1525 Lüübekis ladinakeelsesse protokolliraamatusse. Pole teada, kus ja millal see raamat trükiti, ei teata ka, kas ta tõesti põletati, sest siiani pole sellest ainsatki eksemplari leitud. Fakt aga jääb faktiks: 450 aastat tagasi oli eestikeelne (või eestikeelset teksti sisaldav) trükitud raamat olemas. Meie päevini on säilinud 1535. aastal trükitud Wanradti ja Koelli luterliku katekismuse 11 narmendavat lehte, Poolas hoitakse 1622. aastal trükitud eestikeelset teksti sisaldava «Agenda Parva» ainsat eksemplari. Oletatakse, et XVI sajandist XVII sajandi esimese veerandini trükiti kümmekond eestikeelset teksti sisaldavat raamatut, kaks neist on säilinud, kuue kohta on aga kindlad andmed, et nad olemas olid. Esimeseks eestlase kirjutatud teoseks võib pidada Balthasar Russowi (Rüssowi) alamsaksakeelset «Liivimaa provintsi kroonikat» (ilmus 1578), sest Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Rüssow oli eestlasest veovoorimehe poeg. Esimene raamat Eestimaal trükiti Tartus aastal 1631. See oli ladinakeelne disputatsioon (väitekiri). Esimene säilinud eestikeelne aabits ilmus 1694. aastal, esimene säilinud eestikeelne kalender «Eesti-Ma Rahva Kalender ehk TähtRamat» anti välja 1731. a. Esimene Lenini teos eesti keeles ilmus 1918. aastal Petrogradis.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2025/05/16/16849399t1h55ba.jpg)