Repliik: kas väänikupillid on võetud?

Kirke Jäetma. Foto: Ain Liiva

Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu. Just nii õpetas Pipi oma sõpru Tommyt ja Annikat, et nad kunagi suureks ei kasvaks, soovitades süüa väänikupille.

Enda arvates tegin ma plikatirtsuna täpselt nii, nagu Pikksukk õpetas, aga mingil põhjusel kasvasin ma ikkagi suureks. Olles nüüd juba paar aastat osa «suurte inimeste maailmast», mis lapsena tundus nii põnev, pean tunnistama (nagu ilmselt paljud), et tegelikult pole see nii vaimustav. Mõnikord vaatan oma peagi neljaseks saavat õde ja olen kade. Ta julgeb teha kõike, mis pähe tuleb. Kui tekib mõte sodida voodi ema silmapliiatsiga ära, siis ta lihtsalt teebki seda.

Tegelikult usun, et ka täiskasvanutel on palju võimalusi, kuidas lapsepõlve mängumaale tagasi pääseda. See pole raske. Miks mitte lugeda uuesti mõnd lapsepõlvest armsaks saanud raamatut või lihtsalt teha taas lapseea lemmiktegevusi. Teha midagi just siis, kui selleks tuju tuleb. Lubada endale spontaansust ja lapsemeelsust. Nii saabki olla kindel, et väänikupillid, mis lapsena sisse said võetud, tõepoolest töötavad.