:format(webp)/nginx/o/2025/05/21/16860273t1h45b1.jpg)
Päiksesäras kevadpäeval on igatahes toredam liikuda lõhnavate toomingate, läikivate lehtedega kaskede ja nurmenukuaasadega palistatud külateid pidi kui istuda õue igatsedes kontoris või kõndida linnatänavail. Kui see võimalik on.
Aga kui on, siis on päev iseäranis tore juhul, kui leida külasid, kus elanikke saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Kas need elanikud on üksildased ja pahurad, sest on jäänud kinni kohta, kus pole poodi ega pangaautomaati? Või on nad vaikust armastavad poeedid või vaimse tee otsijad? Või siis hoopis mõni noor pere, kes just nimelt säärases vaguses paigas elada soovibki?