Kolumn: jälle see Eurovision

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Sai siis järjekordne Eurolaul üle elatud. Sel aastal ollakse Eestis tulemusega enam-vähem rahul – jõudsime kõrgele kohale, ilma et korraldamise pärast muretsema peaks. Kuid seekordki oli palju nurisemist võistluse sisu ja poliitika pärast, lauljate endi hõimukuuluvusest rääkimata. Igal aastal öeldakse, et Eurovision on üheks või teiseks muutunud, ja samas keegi ei mäleta, millal see kuldajastu üldse oli. Mõni mainiks selle peale ABBA-t, aga kas on keegi märganud, kui totrad nende laulusõnad on?

Naabrite poolt pole kunagi maitsekas hääletada. Muidugi välja arvatud nüüd, kui Eestit lahutasid teisest kohast mõned lätlastelt või leedulastelt saamata punktid. Samas head lahendust lihtsalt ei ole, sest kõikjal elab välismaalasi, kes oma kodumaa poolt hääletavad. Naaberriigid sarnanevad ka kultuuriruumi poolest – mõni kirglik südamevalu kõnetab lõunaeurooplasi rohkem kui metshaldjate loitsimine või süngete noorukite torm ja äng. Mõni küll üritab sellest müürist üle ronida kehvas itaalia keeles lauldes.

Poliitikat ei saa miljonite vaatajatega võistlusest välja võtta, sest alati toimub midagi, mis inimestes solidaarsustunnet tekitab. Ukraina igaaastaseid kõrgeid punkte seostatakse sõjaga, kuid ukrainlased olid edukad ka rahuaastatel. Praegu on nad kohal olenemata raskest ajast ja see on samuti tunnustamist väärt. Korraldajad võivad ise rõhutada, et nad on apoliitilised, kuid näiteks Iisraeliga seonduv jätab külmaks vaid neid, kellel on luksust mõnda maailma sündmust ignoreerida.