/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2025/05/26/16871151t1h93b8.jpg)
Nädalavahetusel kogunesid maakonnas vanade autode huvilised, kelle seas leidus väga erinevas eas inimesi. Oli neidki, kes saanud huvi vanatehnika vastu esivanematelt.
Vanad asjad kütkestavad inimesi alati, hoolimata vanusest ja soost. Eks selles ole omajagu romantikat kui meenutada vanu aegu ja hoida neisse kuuluvaid esemeid selgi juhul, kui ise ollakse hoopis teisest ajastust. Kollektsionääridelt, vanaautohuvilistelt ja muudelt «veidrikelt» küsitakse sageli, miks nad seda teevad, miks nad sellistele asjadele raha kulutavad.
Aga millele siis kulutada? Söömine ja elamine on ka üks kulu, ei muud. Ellu jääks ka muldonnis makarone näksides, aga ometi ei tee me seda. Ühele meeldib aasta aega raha korjata, et siis iga jumala kord täpselt samas Egiptuse hotellis kõik-hinnas-paketiga puhkust nautida, teisele pakub rahuldust karburaatori putitamine, kolmas tunneb mõnu, kui kuhugi sohu peaaegu ära upub.
Kui anda mõnele haaravale tegevusele sõrm või avastada, et hingelähedastest asjadest on vähehaaval tekkinud korralik kogu, saabub hetk, kui on vaja küsida targema nõu, või lihtsalt tekib tahtmine uurida, kuidas teised sama kirega inimesed toimetavad. Nõnda laieneb sõprade-tuttavate ring, ja kui jõutakse mõtteni, et võiks koos midagi ägedat teha ja oma hobi ka ilmarahvale tutvustada, ongi aeg Volgad või Ameerika autod välja tuua, näitus korraldada või avalik teemapäev ette võtta. Kui see, millest vanemad-vanavanemad on haaratud, tundub põnev ka lapsele, on samuti põlvkondlik järjepidevus tagatud.
Kurb on see, et automaks ja riigi poliitika on rohepöördehulluse tuules vanade autode omanikud pannud keerulisse olukorda ja nii mõnigi neist on sunnitud oma hobist rahapuudusel loobuma. Ja kui on tarvis teha valik, kas toit või garaažis seisev uunikum, siis on ilmselge, millele liisk langeb.