/nginx/o/2021/04/13/13726015t1h29b8.jpg)
/nginx/o/2025/05/26/16871155t1h9d8d.jpg)
EiKil on laul «Maikuuvihmad» ja selles fraas «ma ootan kevadet, mis sööb mul hinge seest, [---] too palun maikuuvihmad, kui sulen silmad, üles ärkan öös, maikuuvihmad, mis me ajud selgeks lööks».
EiKi sõnaseadmisoskust olen imetlenud alati, ent just selles loos on ta osanud tabada nii äratuntavalt parasvöötme inimese igakevadist olekut. Tema laulus on meeldetuletus, et polaaröö pole igavene ja krooniline D-vitamiini puudus saab lõppeda. See, et natuke paneb iga kord naeratama, kui kuuled esimest ööbikulaulu või märkad üksteise järel avanevaid pungi ja õienuppe. Või et päike tõuseb nii vara, et esiti ei oska ülipika päevaga midagi pealegi hakata. Tunne, kui kärgatab hiliskevade esimene kõu või avanevad taevaluugid maikuuvihmaks, misjärel jõuab kohale, et tõepoolest on talveuni läbi saanud. Esimene päev, kui saab jaki kappi jätta. Varasuve esimene sulav-kobrutav asfaldilaik ja hingeseisund, nagu ootaks ees nostalgiline filmilik-raamatulik linnasuvi ... Peale maikuuvihma on pea selgem, jälle on jaksu.