/nginx/o/2023/02/06/15122981t1h6f3f.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16879345t1haf1c.jpg)
Suvi on ukse ees. Inimestele tähendab see soojust, vabadust ja puhkust. Minule, ajakirjanikule, tähendab see aga midagi muud – postkasti täitumist. Mitte reisipakkumiste ega festivalikutsete, vaid poliitikute arvamuslugudega. Sügisel on kohalikud valimised ja tundub, et iga vähegi aktiivne tegelane soovib nüüd saada pildile. Kõik kirjutavad, kõik arvavad. Mõni isegi hästi.
Aga ausalt, see väsitab, sest enamjaolt on tegu tühja jutuga ja varjatult vastaskandidaatidele kaigaste kodarasse loopimisega.
Need on ajad, mil iga artikkel tuleb läbi töötada, kontrollida ja hinnata, kas tegu on sisulise panuse või pelgalt kampaaniapakendisse mässitud õhupalliga. Seda kõike tehakse muidugi «avalikkuse huvides», aga silmanähtavalt isikliku ambitsiooni nimel. Vahel mõtlen, kas valijaid üldse huvitab, mida poliitikud juulis mõnele väljaandele saatsid.
Ometi on ühed valimised, mis mulle päriselt korda lähevad – Eesti Jalgpalli Liidu presidendi valimised. Olgem ausad, see pole ehk teema, mis igas toimetuses laineid lööb, aga spordihuvilise südames on see oluline. 19. juunil saab selgeks, kas kõik jätkub nii, nagu on olnud viimased paarkümmend aastat, või tuleb verevahetus ja puhuma hakkavad uued tuuled.
Üllatav on näha, kui aktiivselt võtab sõna Ragnar Klavan – mees, kes on palliplatsilt tuttav, aga nüüd näitab, et oskab mängida ka sõnadega. Ta pakub ideid, suunda ja tal on julgust mõelda teisiti. Samal ajal on senine president justkui kadunud. Vaikus pole alati kuldne – mõnikord tähendab see lihtsalt tühjust. Ka kõik, mis toimub kandidaatide debati kokkuleppimise ümber, on pehmelt öeldes pentsik.
Mina hoian pöialt Klavanile. Mitte ainult nime või näo pärast, vaid sellepärast, et spordis, nagu ka ajakirjanduses, loeb julgus teha asju paremini. Ja seni on tema välja käidud mõtted ja suunad kindlasti sellised, mis vähemalt paberil kohalikku vutiskeenet rikastaksid ja edasi viiksid. Eks vaatame, mis paari nädala pärast saab, aga võitku parem!