/nginx/o/2024/03/28/15971624t1h42c4.jpg)
/nginx/o/2025/06/02/16890587t1h05da.jpg)
Sattusin hiljuti sotsiaalmeedias lehele, kus haibitakse lastevaba elu ja tehakse nalja vanemluse üle. Ja kui siis seal sattus kommenteerima mõni lapsevanem, kes julges paotada, et lapsed on ikka toredad ja seesugusel elul on ka plusse, tegid kümned teised ta kiiresti maatasa.
Üldiselt olen ma ajas üha tolerantsemaks muutunud ja 99 protsendil juhtudel mind ei huvita, mida teevad või arvavad mulle võõrad inimesed. Aga vaadates gruppi, kus on sada viiskümmend tuhat liiget, lugedes kommentaare, kus inimesed kulutavad aega selle peale, et naeruvääristada kellegi teise elu ja valikuid ... Paneb küll mõtlema – miks? Äkki ikkagi king pigistab?
Lapsevanemana on mul sügavalt ükskõik sellest, kas minule võõrad inimesed tahavad lapsi saada või mitte. Ka pole ma kuulnud lastevanemaid omavahel lastetute üle naermas. Pigem arutatakse omi teemasid, sest lapsi kasvatades neid jagub ja mõttetuste jaoks nagu aega ei jäägi.