Priit Põldma: «Kes ta siin on ja kuidas ta ellu jääb, endaks jääb?»

«Süütu» lavastaja Priit Põldma Tapa raudteejaamas, kus hakkab hargnema Eestisse sattunud ingerisoome tüdruku lugu. Foto: Marianne Loorents

Rakvere-juurne teatrimees Priit Põldma toimetab Tapa vanas raudteejaamas, kus seintelt ja laest koorub kihtidena värvi ning nurgas laiutab põlevkivihunnik, ent ootel on malelaud. On 1940. aastate lõpp. Virumaa tööstuslinna on saabumas ingerisoome tüdruk. Ja lavastus «Süütu».

Kumb andis esimese tõuke lavastuseks, kas mängukoht – Tapa jaam – või lugu – Madis Kõivu ja Sulev Keeduse «Süütu»?

Kõik algas hoopis poolteist aastat tagasi Tartu Uuest Teatrist tulnud telefonikõnest. Andreas Aadel küsis, kas tahaksin tulla sinna lavastama mõnd Madis Kõivu teksti. Ütlesin, et muidugi tahan. Mulle tundus, et ma ei oskaks praegu teha ühtki ta näidendit, vaid paneksin pigem ta erinevatest tekstidest kokku oma terviku. Hakkasin selle pilguga üle vaatama Sulev Keeduse filme, mille stsenaariumid on ta koos Kõivuga kirjutanud: «Georgica», «Somnambuul», «Kirjad Inglile», «Mehetapja. Süütu. Vari».