Vallo Kirs ootab Prometheust

Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Vallo Kirs. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Inimene peaks uurima oma elumune, et leida need asjad, mida ta on loodud ära tegema, arvab tükki “Prometheust oodates” lavastav Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Vallo Kirs.

“Prometheust oodates” on teie neljas lavastus ja teine lavastus Rakvere teatris – aastal 2008 valmis siin “Kõige suurem sõber”. Kui kogenud lavastajana end tunnete?
Pean ennast selles vallas üliõpilaseks – käin alles kolmandal kursusel ja õpin väga palju selle tööprotsessi juures. Kui esimest korda Rakvere teatris nii-öelda lavastasin, polnud ma veel õhkagi koolis käinud. Lavastus sündis puhtalt näitlejate entusiasmist ja minu teha tahtmisest. Nüüd on mingi struktuurne või õppepagas taga, tuleb vol. 2, edasiminek, kus teevad kaasa suuresti samad inimesed, kes tookord.

Need on siis Erni Kask ja Peeter Rästas. Miks nemad?
Nende inimeste pärast ma siia tulingi. Erni ja Peeter olid üks algtingimus, et siin lavastada. Mulle tundub, et meil on mõttekaaslus. See aeg, see vanus, mis neil on, on põnev, et kuhu on inimesed 30–35aastaselt oma arengus jõudnud, justkui näha ette enda tulevikku, samuti leida mingit ühisosa meie vahel ja sedagi, kus meie arvamused põrkuvad ja kuidas koos edasi minna. See on üks väga tugev põhjus, miks seda tegema hakkasin.

“Kõige suuremat sõpra” teavad vähesed. Kui palju seda mängiti?
Kaks korda. See oli tingitud kiirest graafikust. Kuna see oli vabal alusel kokku kutsutud trupp ning mina käisin siis ülikoolis, sõitsin nädalavahetusteks siia, pühapäev oli näitlejatel ainuke vaba päev, siis saime proovi teha.

Miks on mängupaigaks Kolakamber?
See on katsepolügoon. Siin saab proovida erinevaid asju. Võtan lavastust õppetöö praktilise osana ja teater on võimaldanud selleks täiesti piisavad tingimused.
Sellel kohal on ka väga hea aura, see on hästi mõnus paik.

Kas “Majahoidja” vaimu on tunda?
“Majahoidja” aura ja sissemängitus on siin täiesti olemas. See jääb isegi meie lavakujunduse osaks.

Mis lugu on “Prometheust oodates”?
Lavastusel on kaks inspiratsiooniteksti. Suures osas baseerub tükk André Gide’i “Halvasti aheldatud Prometheusel”. See haakus minu mõttega teha tükk ootamisest, mis on lähtunud soovist teha kunagi Becketti “Godot’d oodates”. Nende kahe allika põhjal olen kokku kirjutanud oma tõlgenduse.
Lugu räägib vabadusest ja ootamisest, sellest, mida tähendab vabadus inimeste jaoks. Kuidas see on erinev, aga samas on meil olemas ka ühine arusaam neist kahest teemast. Alati on nii, et kui oodatu tulebki, ei oska me sellega midagi peale hakata. Niisamuti nagu ei oska vabadusega midagi peale hakata. Aga sellest me ei heitu. Tuleb vist aru saada, et see ongi nii, et tuleb valikuid teha. Lõppkokkuvõttes taandubki kõik sinu enda valikute peale.
See lugu võib toimuda tänapäeval ükskõik millises kohvikus, baaris või restoranis ükskõik missuguses Eesti nurgas.

Nii et publik ei pea kartma, et tuleb lihtsalt appi kedagi ootama?
See ei ole kõige traditsioonilisem teater, aga lugu ja tegevus on olemas. Lihtsalt näitlejate ootamist küll ei ole.

Nimetasite valikuid. Olete pidanud tegema valikuid mitme ala vahel: teater ehk lavakool, film ehk Balti meediakolledž, ajaloo­õpingud Tartu ülikoolis ...
Olen enda jaoks selle nii lahti seletanud, et filmi ja teatri erinevus on lihtsalt meediumi erinevus ja minule endale on südamelähedasem teater, inimese ja selle vahetu kontakti esilolemine. Teisest küljest olen aru saanud, et mul puuduvad mõned omadused, mis teeks mind väga heaks filmirežissööriks. Olen oma headest külgedest ja vigadest teadlik ning mulle sobib teatrikanal kõige rohkem.
Soov ennast ja ümbritsevat sõnastada läbi kunsti on pidevalt olemas olnud, ja kuigi käisin ajalugu õppimas ja mõtlesin, et äkki minust saab ühe toreda väikse linna ajalooõpetaja, kes teeb väga olulisi asju, siis see soov on allhoovusena olemas, aga sidusin selle teatriteega.

Tegelesite teatriga ka Tartus ajalooõpingute ajal.
Olin Üliõpilasteatris ja Teatritehases, kust said paljud mu mõtted teatrist alguse, kujunesid arusaamad, kuidas teatrit teha. Üritan kinni hoida sellest, mida olen iseseisvalt enda jaoks avastanud, samas olen koolis väga avatud sellele, mismoodi on varem tehtud ja mida ütlevad vanemad kolleegid. Jälle seesama teema, kuidas leida puutepunkti vanemate olijate ja praeguste tulijate vahel – mis on see ühine pinnas ja kus meie arvamused põrkuvad, et hiljem jälle kokku tulla. Praegu on mul koolis nelja-aastane kogumisefaas. Samas tuleb ka praktiliselt midagi teha ja siin on mul see võimalus.

Teatritudengi jaoks on teie kogemustepagas tavatult suur: teatrirolle kuues lavastuses, seitse rolli filmis ja seriaalis, kolm lavastust. Kuivõrd see annab tunda koolitöös?
Kooli vastuvõtul eelistatakse puhtaid lehti, väga ei taheta vastu võtta stampe kogunud isehakanuid. Mulle tehti ilmselt väike erand. Ma ei tunne kuidagi, et oleksin teistest üle, pigem vastupidi, ehk liiga kivistunud – teised on natuke pehmemad savid. Samas see oleneb enda suhtumisest. Minu meelest on oluline olla võimalikult kaua avatud uuele. Peeter ja Erni on kümme aastat minust vanemad, aga nad on avatud. Seda on ilus vaadata.

Esimene kord proovisite Tallinnasse lavakooli, siis õppisite ajalugu ja läksite teatrikatsetele hoopis Viljandisse. Miks?
Nägin selles koolis ideaalset kohta, kus oma kogumisfaasi teostada. Kuna minu endised Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli kaaslased olid seal von Krahli ehk kaheksandas lennus, teadsin selle kooli toimimise mehhanisme. Ma ei kõhelnud hetkekski, minnes sinna proovima. Üks väga tugev argument oli Kalju Komissarov oma erialatundidega. Kahe aasta jooksul, mil olen tema tunde saanud, on ta mind ja mu kursusekaaslasi väga tugevalt kujundanud.
Teisest küljest on Viljandi kool alternatiivsetele suundumustele avatud ning kooli lõpuks on sul väga tugev pagas nii multimeedia, valguse kui ka muudel teatriga kokkupuutuvatel aladel tegutsevate inimeste näol, kellega oled koos kasvanud ja arenenud. See on selle kooli trump.

Kuidas on olla taas kodulinnas?
Hea on siin olla. Kõik on omane ja kodune. See mulle meeldib. Kui mitte kogu aeg, siis tulen aeg-ajalt siia kodukohta tagasi. Olen hinganud vahepeal ka välismaa õhku ja aru saanud, kuidas ma vajan eesti inimest ja siinset keskkonda. Olen niisugune koduarmastaja. Rakvere oma õhustikuga on selline, et seda ei asenda ükski teine linn. Otsid ju neid inimesi ja keskkondi, kus toimid kõige paremini.

Missugune paistab tagasivaates teie esimene lavastus, Rakvere gümnaasiumi Teatriansambliga aastal 2007 tehtud “Sacco ja Vanzetti”, mis võitis kooliteatrite grand prix’?
Jõuan aegapidi selle esimese lavastuse juurde tagasi. Tagantjärele võib-olla ilustan midagi, aga samas tulevad kõik asjad mingil hetkel ringiga sinu juurde tagasi. Mingite piltide ja seikadena.
Tegime proovi pühapäeviti kell neli ja kutsusime oma truppi Pühapäeval Kell Neli. Kui tegin Ugalas lastelavastust, jäime natuke ajahätta ja tegime ka proove pühapäeval kell neli ja see saavutas samasuguse meeleoluastme ja teha tahtmise tuhina. Minu jaoks sel hetkel taaselustus mõte trupist Pühapäeval Kell Neli, kuigi need olid hoopis teised inimesed teises kohas ja ajas.
Selle lavastuse puhul on mingid valguspildid, ideed, mis korduvad uutel keerdudel, tuled nende juurde tagasi uuenenud kujul. Nagu loed üle raamatuid ja loed sealt hoopis uusi asju välja. Või mõni fraas, mida arvan mõistvat, aga kahe aasta pärast saan sellest rohkem aru, sest õhustik on teine, olen vahepeal arenenud ja näen päikesekiirt teisiti langemas. See on kummaline. Arvan, et see tuleneb sellest, et igal inimesel on siin elus mingi asi ajada või kaks-kolm asja, mille ta peab selle aja jooksul ära tegema.

Hea, kui inimene need asjad ära tunneb.
Tahaks selle ära tunda, selle suuna. Ütlen, et võtke endale aega ja uurige oma elumuna, selle seina ja selle krobelisust. Elumuna ütlen lavastuse kontekstis. Las see jääb välja uurida igaühel endal, kes tuleb etendust vaatama. Minu lavastuse puhul Prometheus ehk annab kätte niidiotsa, pakub tikuga valgust, et oma elumuna uurida.