/nginx/o/2015/10/30/4647553t1h4d5d.jpg)
/nginx/o/2025/06/04/16895215t1hfea4.jpg)
Kui jään õhtul kauemaks Rakverre ega jõua viimase Järva-Jaani bussi peale, olen vahel sõbralt öömaja palunud ja temaga õhtu otsa malet mänginud. Eelistan siiski jõuda oma kirjutuslaua taha ja oma voodisse. Pärast mälumängu olen sõitnud bussiga Tapale ja sealt rongiga Tamsallu, viimased kaheksa ja pool kilomeetrit olen läbinud jalgsi, isegi raske kotiga. Vihmaga on riided ja jalanõud läbi ligunenud. Kõige rohkem olen kartnud, et arvuti saab seljakotis märjaks ning andmed kustuvad.
Jüripäeval jäin jälle viimasest bussist maha. Otsustasin osta jalgratta, kuigi olin endale andnud lubaduse mitte kunagi enam rattaga sõita. Uurisin kuulutusi. Sain teada, et mees, kellele kuulub endine ühiselamu Arkna tee ääres, müüb igasuguseid asju, ka jalgrattaid. Helistasin ette ja läksin kohale. Ostsin neljakümne euro eest käikudega ratta. Kõige rohkem meeldis mulle jalgrattakell tekstiga «Bicycle or die» (sõida rattaga või sure).