/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2025/06/04/16895216t1h7137.jpg)
Rahvusvaheline kallista-oma-kassi-päev oli küll eile, aga kui see juhtus kahe silma vahele jääma, pole ka täna hilja oma nurrikut kallistada. Muidugi juhul, kui kassile kallistamine meeldib või ta seda vähemasti armulikult talub.
Kui hiirekuningale on selline tormakas tähelepanuavaldus vastukarva, on seda mõnda aega perenaise käsivartelt – halvemal juhul ka põselt – kriimudena näha.
Suurem jagu kasse pole kuuldavasti erilised kallisõbrad, aga võib olla ka vastupidi. Meenutan suure soojuse ja igatsusega oma apelsinikarva kõutsi Äput, kes oli kõva kallistaja. Nii kui sülle pääses, ja süles talle meeldis, surus põse vastu põske ja sirutas käpad ümber kaela. Juhtus, et suures hellusehoos tulid ka küüned välja, et kalli ikka kõvem saaks. Nii valus see ka ei olnud, et oleks pidanud kassi kallistuse katkestama. Eks armastus teebki teinekord natuke haiget.
Tegelikult ei pea ju ootama rahvusvahelist päeva, et kassi kallistada või paitada. See on kassisõbra igapäevane rõõm.