Nädala kaja: kas Juhkut mäletate?

Marju Lina. Foto: Mikk Keis

Homme on nelipühade esimene püha. Niipea kui nelipühad lähenevad, tuleb mulle meelde Juhku, poisike Tammsaare jutustusest «Tähtis päev», kes just nelipühade esimesel pühal oma esimese vaba päeva sai.

Kas mäletate Juhkut, kes ootamatult varahommikul karja minema ei pidanud, kes sai koguni saunaonult kakskümmend kopikat ja kelle kõrvus nii lindude sidin, koera haukumine kui ka karjakellade helin kõlasid sel päeval pidulikult ja pühalt? Kui jah, siis mäletate ka Juhku nuttu õhtul väljamäel, säärast nuttu, otsekui oleks ta oma hinge seest välja nutta tahtnud. Aga miks see juhtus, ei saanud ta aru.

Kuid lugeja sai. See oli pettumusest. Nõnda eriline päev pidi ju tooma midagi suurt, midagi enneolematut ja erilist, säärast, mis südame suureks paisutab ja elu lõpuni meeles seisab. Ent midagi seesugust ei sündinud.

Pettumus on tihti raske koorem kanda. See on aga inimlik vastus sellele, kui seistakse silmitsi täitumata jäänud unistuste või ootustega. Küllap me kõik oleme pettumust tundnud, selle varju on tihtilugu aimata aga ka lugude taga, mis ajalehekülgi täidavad. Enamasti pole neis sellest sõnagi juttu ega peagi olema, sest fookus on suunatud sootuks muule. Kuid keeruline on kujutleda, et kui aastakümnete- või ka aastatepikkune töö, millesse on valatud unistusi, aega ja hinge, äkitselt enam pinget ei paku, pole selle taga vähimatki pettumust. Sama raske on uskuda, et teated seni ustavate agarate inimeste lahkumisest töölt ei tekita pettumust neis, kellele lahkumisavaldus ulatatakse.

Samuti siis, kui pikki aegu on korraldatud tohutu publikumenuga üritust, aga sellele on mis iganes põhjustel otsustatud lõpp teha, kostab kuskilt lähedusest kindlasti ootuste purunemise klirinat.

Aga homme on püha. Oodakem sellelt pigem vähem kui rohkem ning loodetavasti ei pea me pettuma, nagu õnnetuseks juhtus väikese Juhkuga.