Siret Kotka: ennasthävitav haridusreform viib Eesti riigi hukule

Siret Kotka. Foto: Erakogu

Väikesed koolid suudavad samamoodi nagu ka suured koolid anda nii kvaliteetset haridust, et gümnasistid lõpetavad kulla või hõbedaga.

Eesti on väike riik, võrreldes paljude teiste riikidega. Kui tahame maailmas positiivselt ja innovaatiliselt silma paista, tähendab see seda, et peame panustama (noorte) inimeste harimisse.
 Pealegi, haritud rahvas on meie riigi edu pant ja püsimajäämise ainus garant.
Noore inimesena on mul valus kuulata IRL-lastest haridusministrite – nii Tõnis Lukase kui Jaak
Aaviksoo suust –, et Eesti riigil ei jätku enam tahet leida raha noorsoo harimiseks.
Kuidas siis teisiti saab seletada seda, et ikka ja jälle räägitakse maagümnaasiumide ja väiksemate linnagümnaasiumide sulgemisest.
Eesti haridustase on veel väga hea. Oleme erinevate uuringute näitajate kohaselt Euroopas esikümnes. Lähim riik, mis meid edestab ja on näitajate poolest esimesel kohal, on Soome, kuid paljud väga tuntud ja meist suuremad riigid jäävad meie selja taha.
Tekib küsimus, miks vabariigi valitsus tahab reformida niigi head haridust, kuid samas tõeliselt pakiliste probleemidega ja puudulike valdkondadega, nagu näiteks sotsiaalvaldkonna toetused, mis on ajale juba ammu jalgu jäänud, ei taheta tegeleda.
Üldse, Aaviksoo haridusreform rohkem tekitab sotsiaalseid probleeme ühiskonnas, kui suudab neid lahendada. Hariduse kvaliteedi tõstmisest rääkimata.
Neljast kolme gümnaasiumi sulgemisega vähendab Aaviksoo väga paljude noorte edasiste õpingute võimalusi, sest puudub lahendus, kuidas lapsed hakkavad oma külast või alevikust kooli ja pärast koju saama. Lisaks puuduvad õpilaskodud ja õppetoetused. Ehk teisisõnu, kui Lääne-Virumaal elab metsakülas tütarlaps Mari, kelle peres pole autot ja kelle teekond lähima gümnaasiumini hakkab olema 40 kilomeetrit, siis tekib tõsine oht, kas Maril on üldse võimalik gümnaasiumiastmesse õppima minna pärast põhikooli lõpetamist.
Väikesed koolid suudavad samamoodi nagu ka suured koolid anda nii kvaliteetset haridust, et gümnasistid lõpetavad kulla või hõbedaga. Minu enda koduvalla Väike-Maarja gümnaasiumis lõpetab peaaegu igal aastal mõni abiturient medaliga, tehes sellega silmad ette paljudele suurtele linnakoolidele.

Kahjuks ei ole ma kuulnud seni ainsatki mõistlikku argumentatsiooni, miks väiksemad gümnaasiumid tuleks kinni panna. Haridusminister Aaviksoo kõneleb riigikogu infotunnis üha sellest, et raha tuleb kokku hoida.
Eesti tulevik ja noored on aga koht, kus ei tohi ja ei saa raha kokku hoida!
Riik, mis sunnib oma noori koolitee põhikooli astmes katkestama, ei ole enam jätkusuutlik, vaid ennasthävitav.
Meie rahvas on liiga väike selleks, et lubada endale rumalust. Peame olema targad ja haritud. Igal noorel olgu kindel amet ja elukutse, et elus hakkama saada, olgu selleks siis pagar, kondiiter, remondilukksepp, teadlane, professor, õpetaja, koorijuht, näitleja või kosmeetik.
Kui täna võtab vabariigi valitsus eesotsas peaminister Ansipiga vastu otsuse, et neljast iga kolmas gümnaasium suletakse, on sellel Eestile väga pikaajaline ja selgelt negatiivne mõju, mille tagajärjel tekib Eesti ühiskonnas rohkem noori, keda võime iseloomustada kui põhikoolitasemelise analüüsivõimega inimesi. Sellised noored on aga kergesti manipuleeritavad ja vastuvõtlikud ka kõige halva suhtes.

Heausklikult loodan, et see ei ole tänaste valitsusparteide eesmärk, kus vähem asjadesse süüvivaid inimesi on kergem mõjutada massimeediaga ja valimislubadustega, et panna noori inimesi rohkem reformierakonna ja IRLi poolt hääletama.
Selline tige ja ennasthävitav haridusreform viib Eesti riigi pikemas plaanis hukule, sest tulevik on vaid kõrge haridustasemega riikide ja rahvaste päralt.
Keskerakondlasena olen ma veendunud, nagu mu erakondki – noorte pealt on kuritegu kokku hoida, sest meie noored on meie riigi tulevik.
Keskerakond on olnud ja on jätkuvalt Aaviksoo gümnaasiumireformi vastu, mille eesmärgiks on vaid koolide sulgemine ja raha kokkuhoidmine selleks, et see raha “meist vaesemale” Kreekale ära kinkida.
Kuidas muidu seletada olukorda, kus õpetajate 20%-liseks palgatõusuks raha ei leita, ent 2000euroste pensionidega kreeklasi toetada suudetakse küll ja küll. Küsin, kes veel peaks eestlaste harimisega tegelema, kui mitte meie oma Eesti riik ise?