Kopsurohtu korjati üksi ja salaja

Slaavlased on uskunud, et kopsurohu õites peitub eluring: elu algus, keskpaik ja lõpp. Foto: Sille Annuk

Salumetsades, kallakutel ja nõlvadel õitsev kopsurohi kannab rahvasuus veel mitmesuguseid nimesid: kopsutõverohi, maksarohi, sapirohi, põletusrohi, metstubakas, mesilill – ja seegi pole kõik. Püstise, karedate karvakestega kaetud varre tipus on algul roosad, hiljem sinivioletsed, mõnikord ka mitmevärvilised õied, ning taime viljaks on pähklike.

Köha korral ja nahale

Saksa arsti ja alkeemiku Paracelsiuse ravimiõpetuse järgi (“Loodus näitab taime välimusest, mille ravimiseks see on mõeldud”) meenutab kopsurohu leht terasel vaatlemisel kopsu ning on seega hea kopsuhaiguste korral. Saksa prohveti ja arstiteadlase Hildegard von Bingeni kirjutistest, mis pärinevad 12. sajandist, on leitud kopsurohu kohta järgmised read: „Kopsurohi on külm, veidi kuiv taim, ja sellest pole kellelegi suurt kasu. Sellegipoolest peaks inimene, kelle kops on paistes, nii et ta köhib ja saab vaevu hingata, keetma kopsurohtu veinis ja seda sageli tühja kõhuga jooma. Ta saab terveks.“