Villy Võrk, sõltlaste tugi: "Kõik kraanid kinni. Uks lukku. Mine, lõpeta rentslis, kui tahad!"

Villy Võrk on sõltlastele parim eeskuju. Nagu ütleb tema abikaasa Maarja: need, kes täna poris sõtkuvad, ei usugi, et ta kord nendesugune oli. Foto: Marianne Loorents

Gabriel pole eluski tööl käinud, ei ole tal ka naist ega lapsi. Sest tema ainus ustav kaaslane on olnud viin. Ta alustas iga päeva alkoholiga ja lõpetas selle samal viisil. Kolmkümmend aastat.

Piki kruusaseid kõrvalteid jõuame sinna, kus võime Gabrieli kohata.

​Tähelepandamatu maastik, mida mööda oleme seigelnud, haihtub. Äkitselt laiub meie ees paik, kus tahaks suvitada. Halli tooni majad seisavad üksteisest privaatsust pakkuvas kauguses, ainsad helid on linnusidin, tuules kahisevad puude lehed ning üksiku töömehe tegutsemisest kõlavad halukolksud. Oleme Ahekõnnus, Villy Võrgu üles ehitatud külakeses, kus proovivad aastaga uueks inimeseks saada sõltlased.