Süü ja süütuse sümfoonia

Heino Moss ​(Robin Täpp) ja Elina (Grete Jürgenson), kes tutvusid äsja, peavad homme abielluma. Foto: Kristjan Suits

Neiu, keda kõik tummaks peavad, rapsib põlevkivihunniku juures töövatte selga panna ja ... laulab. See on tema hetk. Hetk, kui Elina Savolainen, küüditatud ja ilma mööda väntsutatud ingerlane, saab viivuks olla tema ise. Niivõrd, kui see on võimalik keset halastamatut aega, kus kehtib süü, mitte süütuse presumptsioon, ja inimesi, keda on ohtlik usaldada. Ning kus süütus võib osutuda suurimaks süükoormaks.

Tapa vanas raudteejaamas kõlavas süü ja süütuse sümfoonias valgustuvad välja ja läbi inimesed ajas, mis on kui painav unenägu. Räämas ruumis, mis kuulutab kaduvust, kõneleb Nuutrumi "Süütu" süütuse sisemisest ja välisest, vaimsest ja füüsilisest poolest, endaks jäämise võimalikkusest ja hinnast.

Dramaturg ja lavastaja Priit Põldma on "Süütu" nimetanud unenäosaagaks. Ta on lisanud Madis Kõivu ja Sulev Keeduse stsenaariumisse katkeid Kõivu teistest tekstidest ning ka Hando Runnelilt. Koos lauludega (muusikajuht Kaisa Kuslapuu), mis sündinud ingerlaste – ja eestlaste – südamepõhjas kui väljamurdmised vaikimisest, et mitte lasta hingel lõhkeda, vaksali kinnilöödud akendest ja kooruvate värvikihtidega seintest ning põlevkivihunnikust immitseva lootusetusega (kunstnik Kristjan Suits), valgusvihkudega elu(ruumi)de pimedas kõleduses (valguskujundaja Laura Maria Mäits) tõmbavad need endasse, kõnelevad ja kõnetavad. Aegade tagant. Tänases päevas. Küsimused korduvad, valu on alati uus.