/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/18/16933337t1h4164.jpg)
Väravatorn Porkuni järve keskel sihib halli taevasse, kust pihutab vihma. See on Porkuni linnuse torn, 21 meetri kõrgune ja pea kahe meetri paksuste seintega uhke rajatis, mil vanust üle 540 aasta.
Väärikas iga ei takista sinna aga soovijail sisenemast, sest tornis asub paemuuseum. Selle direktor Jaan Viktor ei ole sugugi monotoonse igava jutuga muuseumitöötaja, arvatavasti paneb ta end kuulama ka kõige riuklikumad lapsed, täiskasvanuist rääkimata.
Alustuseks puistab ta lugusid muuseumi ümbruse kohta, meenutades vana pikantset lugu sellest, kuidas lähedal asuv Kaieallikas oma nime oli saanud, seejärel kõneleb mõisa peahoonest ja uhkest naabermajast, millele olevat heakskiidu andnud koguni Jossif Stalin ise ja kus õppisid aastakümneid kurttummad lapsed.
"Selle maja juures on põnev fakt see, et kolmest suunast langeb klassiruumi loomulik valgus, õpe käis klassiruumis aga huulilt lugedes," räägib Viktor ja pakub, et rohke valgus polnud juhuslik, vaid arhitekt Raul-Levroit Kivil läbi mõeldud, et õpilased õpetaja suu liikumist paremini näha saaksid.
Kuid hoopis rohkem köitvaid lugusid teab Viktor kõnelda kord siin seisnud linnusest, mis valmis aastaks 1479 tuntud Tallinna piiskopi Simon von der Borchi tarvis, kes pealinnast siin oma suveresidentsis pikki puhkusi veetmas käis. Viiekorruseline torn on ainus, mis pärast Liivi sõda sellest säilinud on.
/nginx/o/2025/06/18/16933342t1h8380.jpg)
Hoone kõrval saab näha Rootsi ajal rajatud jääkeldrit ning tee kohal, millel sealsamas astume, oli Jaan Viktori sõnul ammustel aegadel vallikraav.
Ajaloohuvilistele on Porkuni paemuuseum kui delikatesside laud, sest Jaan Viktor teab vist kõike, mida selle kandi kohta võimalik teada on.
Kitsaid trepikäike pidi järgmistele korrustele liikudes on raske eirata mõtet, et klaustrofoobsetele külastajatele on see etapp muuseumis keeruline läbida. Treppidel pole õnneks liiga palju astmeid, kuid kummaliselt kõrged on need küll.
Viiel korrusel on välja pandud suur valik paekivi tekkes olulist osa mänginud organismidest, mille kaudu on võimalik juba pisut mõista Eesti rahvuskivi tekkelugu, kuid Jaan Viktor illustreerib seda hoogsalt humoorikate ning pisut hirmsategi lugudega.
/nginx/o/2025/06/18/16933339t1h03a1.jpg)
Kunagi elanud ja seni säilinud organismide jäänused, kivistised ehk fossiilid, on muuseumis esindatud kirevas valikus. Viktor võtab ühe siilipoega meenutava fossiili peopesale. "Üks mamma Raplast leidis selle oma maasikapeenrast. Oli talle talla alla jäänud," lausub direktor. Memm tõi kivistise kenasti muuseumi ning nüüd on see osa väljapanekust. Ka Jaan Viktori enda koolipõlves paepanga seest leitud kivifossiil uhkeldab vitriinis. See jõudis siia koos direktori ametisse asumisega.
/nginx/o/2025/06/18/16933340t1h2bb9.jpg)
Kõige rohkem parvlevad inimesed Viktori sõnul stromatopooride, mitut värvi poorsete käsnade ümber, aga lastele on ta märganud huvi pakkuvat ussiuuristusi täis kivistunud muda kamakad.
"Ärge kibelge Sharm el Sheikhi," sõnab Jaan Viktor siis ja osutab vitriinile. "Koralle on ka Porkunis kõvasti."
Torni tipus asub muidugi vaateplatvorm, kust päikselise ilmaga avaneb ümbruskonnale võluv vaatepilt.
/nginx/o/2025/06/18/16933338t1h1391.jpg)
Siiski ei asjata Viktor tornis üksi ka siis, kui muuseumikülastajaid parasjagu pole. Temaga on koos torni püsielanik, nahkhiir, keda Viktor küll harva näeb, ent kelle puhul teab, et viibib olevuse kodus. "Härra Batman elab siin vaikselt ja rahulikult seal selles augus," sõnab Viktor kuskile kõrgele viibates. "Üldjuhul me ei kohtu, aga ühel hommikul lebas ta siin aknalaual selili, tiivad laiali, ja ampsas rahulikult kahelt poolt kärbseid."
Viimaks näeme paemuuseumi kõige kallimat kivi, Simon von der Borchi vapikivi, millel on kiviraidur kujutanud piiskopi peakatet ehk mitrat, kaht risti ja kolme tuvi. "See oli kindlasti aukohal, kas siis kiriku või kantsli ukse kohal nähtaval," lausub muuseumi direktor. "Liivi ajal heideti või peideti see aga jõepõhja. Kohalik Piisupi küla mees leidis kivi ükskord, kui jões vett vähe oli, ja müüris selle oma lehmalauda vundamendi sisse." Sadu aastaid laudaseina peidetud vapikivi viisid leidja järglased aastal 1936 Rakvere koduloomuuseumi, kust see viimaks leidis tee paemuuseumi.
/nginx/o/2025/06/18/16933341t1he707.jpg)
Legendi Porkuni preilist, kellest Marie Under ballaadi kirjutanud, hoiavad meeles muuseumis leiduvad relvad. Kuid seda lugu naljalt külastajaile ei räägita. "Ainult neile, kes öösel rahulikult magavad," ütleb Jaan Viktor. "Kel mingeidki unehäireid esineb, neile mitte."
Aastal 1992, Porkunisse paemuuseumi rajamise aastal, kinnitati paekivi Eesti rahvuskiviks.