Manfred Vainokivi visuaalsed kalambuurid

Manfred Vainokivi maalinäitus Rakvere Teatrikinos, kus toimetavad tundliku sotsiaalse närviga mehikesed, koosneb sise- ja õuepoolest. Foto: Kristo Kruusman

Manfred Vainokivi on kaameraga talletanud mõnegi kultuuriheerose kui inimese. Nüüd püüdis ta pintsliga kinni mehikese, kes rohelisel sildil lippab hoonetes väljapääsu suunas. Maalinäitusel «Hästi hoitud saladus ehk Esimest korda Rakveres» selgub, et sel tegelasel on tundlik sotsiaalne närv, hea iroonia- ja absurditaju ning terav-terane huumorimeel.

Näituse avamisel Rakvere Teatrikinos nimetas Rakvere teatri peakunstnik Krista Aren, et Manfred Vainokivi on produktiivne ja erinevaid stilistikaid viljelev maalija: kui eelmine näitus oli struktuurne ja värviline, siis Rakveres eksponeerib ta visuaalseid kalambuure. «Ma ei taha kinni jääda ühte kohta. Väga kiiresti tuleb enesekordus,» nentis Manfred Vainokivi.

Meenutades, kuidas ta maalidel kibedasti toimetama asunud mehikese avastas, jutustas Manfred Vainokivi, et talle jäi

PÖFF-il koridoris silma, et silt, mis peaks ukse kohal osutama väljumisteele, oli pandud hoopis elektrikarbi peale. «Sealt hakkas mul tööle mõte, et lapsepõlves kõik teavad, et kui toast välja lähed, ärkavad nukud ellu ja hakkavad liikuma,» rääkis kunstnik. «Mõtlesin, et kui selja keerame, tuleb mehike sealt alla ja käib mööda maailma igal pool – ka Türgis või Austraalias on ukse kohal selline vennike. See on hea aines, mis panna elama erinevates situatsioonides.»

Maalidel kajastuvad sotsiaalsed teemad iroonilises võtmes komberuumi tsenseerimisest taevamanna krabamiseni.​ Vainokivi sõnul on maalide selge ja lihtne vorm ning vaoshoitud koloriit valitud nõnda, et kujund välja paistaks. «See ei saa olla kirju, peab olema pastelne,» lausus kunstnik. Ta märkis, et kui mõne töö puhul võinuks koloriiti ka muuta, kannavad pildil sõnajalaõiest, kus on Eesti teema ning värvideks sinine, must ja valge, või maalil, kus keskseks kujundiks on punane valgete täppidega Norma karp, sõnumit värvid.

«Need on küll maalid, aga võiks öelda ka, et on plakatid. Need on kahe ala piiri peal, nagu kahes suunas kõndimine,» sõnas Manfred Vainokivi. Ta tõdes, et klassikaline maalija võiks tema töid isegi mitte maalideks pidada. «Ja tal on õigus,» sedastas ta.

Krista Aren avaldas imestust, kuidas Manfred Vainokivi suudab olla nii produktiivne: teha filme ning maalida väga erinevas stilistikas. «Ühte tehes puhkan teisest. Maalides ma muidugi ei puhka, sest olen seda vähe teinud – küll aastaid maalinud, aga kümneaastaste pausidega. Sest mingil hetkel läheb tuhin üle,» selgitas Manfred Vainokivi. Ta lisas, et maalida on tal introverdina lihtsam kui filme teha, sest «saab pusida omaette ja ei pea kuskilt raha küsima».

Näituse avamisõhtul oli võimalus vaadata kahte Manfred Vainokivi lühidokumentaalfilmi tuntud eesti loomeinimestest: «Maestro» kõneleb fotograaf Kalju Suurest ja «Elu on lill» kunstnik Evald Okasest ning tema ja Kalju Suure ​ühisest loomepäevast. «See on aus vaade elule, kus näed inimese olemust. Seal on koomilised ja traagilised momendid sees,» ütles Manfred Vainokivi. «Südamlik,» iseloomustas Manfred Vainokivi dokumentaale filmimees Kristjan Svirgsden.

Kunstnik ja Rakvere

Manfred Vainokivi jutustas, et tema vanaema vanaisa tuli 1882. aastal Rakveresse ning maja Võidu tänavas on nende pere käes olnud juba 140 aastat. Seal elab praegu kunstniku tädi.

Ettevõtlik mees lõi Rakverre esimese uisuplatsi, rentides selleks mõisnik Rennenkampfilt tiigi Rahvaaias. «Ta ei saanud seda kaua pidada, sest mõisnik tahtis seal tasuta uisutada, samuti igasugused muud saksad. Juhan Abil sai sellest kõrini ja ta ostis kirikhärralt umbekasvanud linaleotustiigi kümne rubla eest ja rookis selle puhtaks,» kõneles kunstnik tegusast esivanemast.

Praeguse spordihoone kohale rajatud uisuplatsi juures oli ka riideruum ning mängis puhkpilliorkester. «Rahvas uisutas 10 ja 20 kopika eest: 10 eest lapsed ja naised, 20 eest mehed. See oli väga populaarne,» sõnas Vainokivi. «Ta tõi Rakverre uisutamise, millega siin varem kuigi palju ei tegeletud.»

Manfred Vainokivi rääkis, et tal on lapsepõlvesuvedest Rakveres mälestus, et rääkis juttu naabrinaise, näitleja Ervin Abeli emaga. «Mina olin hoovi peal ja Abeli ema oli akna peal. Nüüd loen internetist, et Abeli ema suri 1962. aastal, aga mina sündisin 1964. aastal ... Kuidas see on võimalik, ma ei tea, aga tean, et proua Abel see oli.»