/nginx/o/2023/02/06/15122981t1h6f3f.jpg)
/nginx/o/2025/06/19/16935036t1h2a1a.jpg)
Politseikolonelleitnant Erkko Piirimäel täitus hiljuti aasta aega Rakvere jaoskonna juhina. Ta tunnistab, et jaoskonna juhtimine maakondlikul tasandil, olles varem töötanud Tallinnas suurema talituse juhina, on olnud uus ja õpetlik kogemus.
Esimene aasta on möödunud töö tähe all ning jaoskonnajuht võib rõõmustada, sest kui tema tööle asudes oli patrullitalituses pea kümme ametikohta täitmata, siis nüüdseks on kõik kohad täidetud. Piirimägi rõhutas, et maakonnas on igal piirkonnal oma eripärad, mille tundma õppimine on nõudnud aega. Ta mainis veel, et on pidanud juhtide meeskonda kohandama, lisaks on mitmel kolleegil tekkinud õigus väljateenitud eripensionile ning uute värvatud kolleegide puhul on vaja arvestada koolitusvajadusega.
Hiljuti täitus aasta aega jaoskonna eesotsas, kuidas teil läheb?
Tänan küsimast. Aasta on läinud kahtlemata tempokalt. Minu jaoks on see jaoskonnajuhi roll täiesti uus ja esmakordne. Olen varem töötanud Tallinnas, Lääne-Harju politseijaoskonnas, kus juhtisin suuremat talitust, ning ka PPA [politsei- ja piirivalveameti] logistikabüroos. Aga maakondlikul tasandil, kus politseijaoskond on kogukonna turvalisuse süda, on tegemist täiesti teistsuguse ja palju isiklikuma väljakutsega. Õppimise kohti on olnud palju, ent see on olnud ka väga rikastav kogemus. Rakvere ja Lääne-Virumaa ei ole ainult töökoht, vaid koht, kus päriselt mõistad, mida kogukonnapolitsei tähendab.
Mis teid maakondliku elu ja siinse töö juures kõige enam üllatas?
Rakvere on omaette väärtus. Eesti regioonid on kõik erinevad ja igal piirkonnal on omad kogukonnad, kultuurilised ja ajaloolised eripärad. Nagu Tallinnas on Nõmme ja Lasnamäe eri nägu, on ka Lääne-Virumaal Tapa, Kunda, Rakvere, Võsu – kõigil on oma rütm. Võsu näiteks elavneb suvehooajal tohutult, kui sinna saabuvad turistid ja suvitajad. Sügisel ja talvel on vaikus, kohalik elanikkond on väiksem. See elurütmi vaheldus on miski, millega harjumine võtab aega, aga just see teebki selle töö huvitavaks ja dünaamiliseks.
Kuidas teie sisseelamine Rakvere jaoskonda kulges? Kas võeti hästi vastu?
Kui kandideerisin Rakvere jaoskonna juhi kohale, olin arvestanud, et inimesed ja regioon muutuvad. Eesti on meie kõigi kodu ja mulle on oluline tunne, et teenin Eesti rahvast, sõltumata piirkonnast. Seadused kehtivad ühtmoodi kõikjal. PPA kolleegid on tegelikult nagu teine pere. Suures plaanis oli see rõõmus ja põnev väljakutse, mille ma vastu võtsin. Meeskonna juhtimises on kõige tähtsam usaldus ja selged eesmärgid, personaliseeritud vastutus tulemuste ees.
Milliseid suuremaid muudatusi olete seni teinud? Kas on midagi märkimisväärset, mida peate eriti oluliseks?
Märkimisväärsuse hinnang on teiste anda. Meie tööülesanded tulenevad seadusest ja asutuse põhimäärusest. Meil on tööplaanid, mille alusel mõõdame edusamme. Väiksemates jaoskondades nagu Rakvere, on meeskonnad tihedamalt seotud, stabiilsus on suurem. See on tugevus, aga võib kaasa tuua ka rutiini. Seetõttu ongi oluline juhtide rotatsioon. Eelmisel aastal alustasin koos patrullitalituse uue juhiga ja samal ajal alustas ka vanemprokurör oma meeskonnaga – kolmel juhil algas uues rollis töö samal päeval. Alustades oli meil patrullis kaheksa-üheksa vakantset kohta, mis oli meie jaoskonna mastaabis märkimisväärselt suur number. Täna on need täidetud ja see oli meie üks suurimaid fookuseid. Lisaks on rõõm tõdeda, et Rakvere on tõestanud end kasvulavana, meil on kolleege, kes on siit edasi liikunud kriminaalbüroosse, Põhja prefektuuri ja ka näiteks sisekaitseakadeemiasse. PPA kui tööandja suur väärtus peitub just avarates eneseteostuse võimalustes.
/nginx/o/2025/06/19/16935038t1h47d9.jpg)
Kuidas olete suutnud nii edukalt inimesi värvata ja Rakvere tööpaigana atraktiivseks muuta?
Minu roll selles on väiksem, kui tundub. Koolitustellimus tuleb riigilt, meie ülesanne on pakkuda kadettidele head praktikakogemust. Kui kadetid saavad siin tugeva juhendamise, tahavad nad siia ka tööle tulla. Sel nädalal (intervjuu on võetud 12. juunil – K. V.) on avaldanud tööletuleku soovi juba kaks kadetti, kes on varem koolivaheaegadel siin abiks olnud. Üks eriasjade uurija tuleb Põhja prefektuurist ja värske kõrgharidusega sisekaitseakadeemia lõpetanud kolleeg alustab tööd juulis. Lisaks on meil ka liikumisi Ida prefektuuri sees. Meie prefektuuri peahoone asub Jõhvis, seega Rakvere jaoskonda tööle tulek seostub valdavalt ka enda elu Lääne-Virumaale seadmisega. See on tugev signaal Rakvere kui karjäärivõimaluste keskuse kohta.
Kuidas on lood abipolitseinikega?
Oleme saanud uusi liikmeid ja koostöö areneb. Praegu on meie vabatahtlike rühm suurusjärgus 50. Ajas see veidi muutub, sest kolitakse mujale ning liitutakse teise prefektuuri rühmaga. Aga on ka vabatahtlikke, kes turvalisuse loomisesse soovivad püsivalt panustada ning tulevadki PPA-sse täiskohaga tööle. Riik on seadnud eesmärgiks anda vabatahtlikkuseks rohkem võimalusi. Sügisel loodetavalt jõustub uus abipolitseinike seadus, mis annab uusi pädevusi, näiteks liiklusjärelevalves, süüteomenetluses ja tugitegevuses. On iseseisva pädevusega abipolitseinikke, kes saavad kogukondades tegutseda konkreetsel ülesandel iseseisvalt juba täna. See tugevdab kogukonnaturvalisust märgatavalt.
Mis on järgmised fookused teie töös?
Meeskondade juhtide toetamine on jätkuvalt oluline. Näiteks hiljuti alustasid kaks uut menetlusgrupi juhti. Lisaks on meie fookuses jätkuvalt narkovastane võitlus ja liiklusohutus. Prefektuuriüleselt on eesmärgiks vähendada liiklussurmasid ja liiklusõnnetuste inimkannatanute arvu. 2024. aastal oli Eestis 69 liiklusõnnetuses hukkunut. Lääne-Virumaal on sel aastal liikluses hukkunud üks inimene, aga vigastada saanuid ligi 30. Rakendame liiklusjärelevalves mitmekülgsemaid meetmeid, nagu eemalduva sõiduki kiiruse mõõtmine, rahunemispeatus, struktureeritud vestlused, et ärgitada inimesi ise enda käitumist analüüsima. Meie peamine eesmärk ei ole karistada, vaid mõjutada inimeste käitumist rohkem teistega arvestavamaks ning õiguskuulekaks. Sellest võidavad tegelikult kõik.
Hiljutised sündmused relvataoliste esemetega Tapal ja Tamsalus on kogukondi šokeerinud. See probleem on tegelikult palju laiem.
Need on traagilised ja häirivad juhtumid. Kahjuks seob neid ka valdavalt alkoholi liigtarvitamine. Probleem on lai: relvataolised esemed on muutunud üha realistlikumaks ja neid ei ole asjatundlikumal inimesel keeruline ümber ehitada, visuaalselt on kontroll aga keeruline. Ja ainukene piirang, mis nende müügile kehtib, on see, et isik peab olema täisealine. Seda on tegelikult vähe. Seadusandlus ja inimeste teadlikkus peavad käsikäes liikuma ja kõige tõhusam meede oleks kaine mõistus ning ratsionaalne mõtlemine.
Kadrinas laamendavad noored tekitavad vaikses kogukonnas meelehärmi – mida teha?
Need on noored, kellel puudub praeguses eluperioodis selge suund. Taustal on tihti ka alkohol või kodused probleemid. Kui nad kaineks saavad ja me nendega räägime, siis nad ise ei suuda oma tegusid seletada. Kurb on, et rünnatakse oma kogukonna sümboleid, nagu rahvamaja. Hea on, kui tuntakse piinlikkust ja proovitakse seda heastada, meie roll on püüda mõista ja suunata.
Läbivaks teemaks meie vestluses on olnud alkohol – mis on teie seisukoht praeguse alkoholipoliitika suhtes?
Alkohol on liiga kergesti kättesaadav ja paraku ka tarbimine talumatult kõrge. Kui me räägime numbritest 11 liitrit kanget alkoholi inimese kohta aastas ja kui me võtame sealt välja noored ja vanemad inimesed, siis see number muutub teatud ühiskonnasegmendis veel suuremaks. Kvaliteetse veini nautimine on üks asi, aga meil on poed ja tanklad täis kanget alkoholi. Praegu oleme olukorras, kus alkohol on kergemini kättesaadav kui meditsiiniabi, apteegid, politsei ja pääste. Kümnest kümneni müügipiiranguga oleme kahjuks suurepäraselt kohanenud. Kohanenud just halvas mõttes, sest tarbimine ei ole vähenenud. Oleme maakondlikus turvalisuse nõukojas kokku leppinud, et maakondliku alkoholipoliitika ülevaatamist ja mingite meetmete vastuvõtmist tuleb kindlasti kaaluda. Isegi kui ma lähen tanklasse lapsele jäätist ostma, on teenindaja selja taga kange alkohol vastu vaatamas. Tankla, mis seostub ikkagi auto juhtimisega, ja alkohol ei käi minu hinnangul üldse kokku ja millegipärast ma usun, et alkoholimüük ei ole tanklate käibes teab mis suur osa. Aga ei saa neile midagi ette heita, sest senikaua kui see on lubatud, siis loomulikult seda tehakse. Jäme ots on ikkagi riigil ja kohalikel omavalitsustel, lihtsalt küsimus on poliitilises tahtes ja selles, kui palju suudetakse esialgset kriitikat uute meetmete rakendamisel taluda.
Kuidas on seis narkootikumidega?
Politsei saab rünnata pakkumist, lõhkuda tarneahelaid, aga nõudlusega peab tegelema laiem võrgustik. Miks inimesed on jõudnud sellisesse staadiumisse, et vajavad täiendava naudingu saamiseks enda mürgitamist? Trendid on muret tekitavad, sest kuni on nõudlust, tegeletakse ka sünteetiliste mürkainete arendamisega. Aga kuna see kõik on piltlikult põlve otsas tehtud, jõuavad turule ained, mille mikrodoosid võivad olla fataalsed.
Kas ühiskond mõistab, kui laialt narkootikumide tarvitamine on levinud?
Kahjuks mitte. Tarvitajad ei ole vaid "urkast pärit süstivad inimesed". On ka töötavad inimesed, kes tarvitavad nädalavahetustel. Kõik need ained tekitavad sõltuvust ja see on individuaalne, kes mingil hetkel oma tarvitamist enam kontrollida ei suuda. Kanep on noorte seas levinud ja oleme näinud alaealisi, kes vajavad kanepi tarvitamise tõttu haiglaravi. See on karm, aga päris elu.
Mis on teie sõnum inimestele eesootavaks suveks?
Me vajame rohkem sellist prosotsiaalset käitumist – kui teistel on hästi, on ka minul hästi. Suvi on perega koosolemise aeg ning kaine peaga kogetud kultuur ja kogetud positiivsed emotsioonid on kõige väärtuslikumad. Eesti ilma me muuta ei saa, aga oma hoiakuid ja käitumist küll.