/nginx/o/2016/10/26/6006507t1he642.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16939106t1hbb9f.jpg)
2025. aasta juunikuud on kujundanud kaks v-tähega algavat nähtust: vihm ja välispoliitiline olukord. Huvitaval kombel on need kaks sisustanud ka eelnenud maikuud. Ja tegelikult ka aprilli. Ning nõnda edasi. Vihm ja ärev välispoliitiline olukord on muutunud püsivaks probleemiks. Aga paradoksaalsel kombel ka selliseks, mille üle saab ikka ja jälle imestada. Sest kui enne tundus olevat vihma palju, siis nüüd tundub veel rohkem. Kui välispoliitiline olukord tundus juba enne piisavalt pingeline ja ebakindel, siis nüüd on ta seda veelgi rohkem.
Selle kõrval ei ole s-tähega nähtusest nimega sisepoliitika suurt midagi kirjutada. Eesti erakondade käitumises ei ole muutunud mitte kõige vähematki. Tallinnas toimuv on stiilipuhas déjà vu. Ei teki ka kuidagi tunnet, et enne oli keeruline ja nüüd on veel keerulisem. Sisutu intriig tiksub sama igavalt edasi.
On aga üks koht, kus saavad vähemalt vihm ja sisepoliitika kokku. Sellest võib küll kirjutada. Kohe on jaaniõhtu ja linlaste mass valgub laiali maakohtadesse, et sõprade või sugulastega koos jaanituld teha. Maal on hea, puhas õhk, rahulik, palju vähem inimesi. Maal on pastoraalne, mõnikord lausa romantiline rahu. Silm puhkab, meeled rahunevad.
Küllap rikuvad jaanitule seekord ära vihm või vähemalt külm või vähemalt sääsed. Ütlen seda hea meelega, sest vihma ladisedes oleks paras aeg mõtelda Eesti linnastumiskire ja regionaalpoliitika peale. Kui maal on natuke ebamugav, siis tahetakse kohe linna tagasi põgeneda. Üldse on linnas mugav, seal on sõbrad, seal on töö, seal on sissetulek, palju kultuuri. Ja kõige tipuks on linnas poed. Need poed, kust saab osta lõputult asju, mida linnakultuur ostma sugereerib. Ja mille jaoks tuleb omada seda eelmainitud linnatööd.
Eriti Tallinn, aga ka Tartu on Eesti tõmbekeskus, nende sees ja ümber väljendub linnastumiskirg kõige rohkem. See on sarnane praeguse vihma ja välispoliitilise olukorraga. Kui jääda korraks imestama, et kuidas saab ehitada nii palju maju ja täita need elanikega, siis võib juba järgmisel hetkel lugeda ajakirjandusest mitte lihtsalt uue maja püstipaneku kohta, vaid terve linnaosa ehitamise kohta.
Satun aeg-ajalt sellistesse uutesse linnaosadesse või eeslinnadesse. Seal on ridamajad, siis kolmekorruselised kortermajad, siis suuremadki majad, siis hiiglaslik toidupood jne. Sellise uue toidupoe külastamine mõjub ulmelisena. Näha on ainult noori inimesi. Noorte perede üle võiks ju rõõmustada, sest Eesti elab ja kasvab. Aga teisalt on paraku ka hästi teada, mille arvelt see tuleb. See tuleb väikelinnade ja külade arvelt. Ilma igasuguse emotsioonita tuleb lihtsalt tõdeda, et Tallinn ja Tartu ning nende lähikond on õgardid, mis imevad mujalt elumahlad välja.
Võibolla peabki nii minema – kes teab. Kogu Eesti keskmise elustandardi tõstmiseks on linnastumiskirg hea. Sissetulek kasvab, on palju uusi mõtteid ja ettevõtlust. Ning ka kultuurielu kihab. Suurem sissetulek kindlustab lõppude lõpuks ka meie julgeolekut. Küllap kasvab sissetulek isegi nii palju, et korvab ka need julgeolekuriskid, mis tekivad tühja ääremaa tõttu.
Ah, ega ma ei tahtnudki viriseda. Tahtsin lihtsalt pakkuda linlasele vihmaseks jaaniõhtuks mõtteainet.