Üks oluline raamat: Liisa Puusepp

Liisa Puusepp. Foto: Ain Liiva

Eesti raamatu aastal kutsus Lääne-Virumaa keskraamatukogu üles tuntud läänevirulasi meenutama ühte eesti autori raamatut, mis on neid puudutanud, mõjutanud, inspireerinud või muul moel eriliselt kõnetanud, ja oma meenutust jagama.

Jagatud mõtteid leiab raamatukogu riiulite vahelt, sotsiaalmeediast ja blogist ning nüüd ka Virumaa Teatajast.

Kui on soovi endale olulisest raamatust kirjutada, ei ole veel hilja – eesti raamatu aasta kestab.

Liisa Puusepp, Rakvere riigigümnaasiumi direktor:

«Lugemine ei ole minu jaoks olnud võõras tegevus – kodus olevate raamatute hulk toetas nii lapsepõlves kui ka toetab nüüd lugemishuvi vägagi. Lapsena sukeldusin enamasti seiklusraamatutesse ja mingil hetkel ma lugesin nii palju, et isetehtud taskulambiga (kandiline patarei ja pisike lambipirn) olin teki all koos raamatutega. Seikluste kõrval olid ka raamatud loodusest – Fred Jüssi «Räägi mulle rebasest» ja Viktor Masingu «Sinasõprus tammega», tolleaegseid noorteentsüklopeediaid (ENEKE) võtsin ka lugeda.

Koolis tuli lugeda ka selliseid raamatuid, mis lugemise hetkedel väga ei köitnud. Ilmselt tekitas selle tunde paljuski ka see, et ma ei mõistnud päriselt, miks üks või teine raamat vajalik on ning kuidas koolitunnis seda tagasisidestada tuli – sees oli ilmselt teatud kohustusliku kirjanduse eelhäälestus. Nii näiteks olen jõudnud Juhan Liivi teoste mõistmiseni alles täiskasvanu­eas.

On olnud palju raamatuid, mis on silmi avanud ning mingeid mõtteid paika loksutanud, midagi sellist, mis otseselt elu oleks muutnud, vist ei olegi. Ma loen praegu ja lugesin ka teismelisena palju luulet. Juba siis olid Doris Kareva, Artur Alliksaare ja Hando Runneli luuletused need, mida aina ja aina lugesin. Mäletan ka ühte Aita Kivi väikest luuleteost. Nüüd on autorite nimekiri oluliselt pikem, julgen soovitada Marge Pärnitsa ja Kristiina Ehini luuletusi. Kuna on Ott Arderi sünniaastapäev tulemas, siis taasavastan praegu tema luulet.

Tudengina (loodusteadused) palju aega ilukirjanduse jaoks ei jäänud, kuid õnneks oli erialakirjanduse hulgas ka palju sellist, mis kõnekas ja väga puudutas. Kusjuures oma esimese kursusetöö tegin reisikirjadest – just sellest, kuidas reisikirjades maastikke ning looduse ajalist ja ruumilist muutumist kirjeldatakse. Mu uurimistöö oli seotud eesti autorite lugudega Siberist. Reisikirju loen siiani naudinguga, ennekõike loodusmatkadest. Ülikoolis loodusteadustega risti ja põiki seotuna olles ning mineviku loodusolusid uurides lugesin romaanisarja «Tõde ja õigus» esimese osa uuesti läbi just selle eesmärgiga, et märgata, kuidas on selles kirjeldatud loodust ning ilmastikuolusid. Ja kui veel häid näiteid tuua, siis biosemiootikutest on vaieldamatu lemmik Kalevi Kull.

Ilmselgelt on suur väljakutse leida lugemishetki. Rakvere riigigümnaasiumis tegutseb raamatuklubi ja see tõukab mõnusalt tagant. Hetkel loen Indrek Hargla mõrvamüsteeriume. Viimase aja kuumemad ja tuntumad Mikseri, Vadi ja Ehini teosed on loetud. Ja ikka ja jälle jõuan luuletusteni. Oma raamaturiiuli eestipärase sisu üle olen väga uhke ja see täieneb ja see rikastab.»