“Raske, aga mõnus eriala”: milles peitub anestesioloogia ja intensiivravi võlu ja valu

2. intensiivravi osakonna meeskond. Keskel Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juht dr. Veronika Reinhard. Arsti pehakohal olev kõrv mängib palati tegevuses olulist rolli. Foto: Kirke Jäetma

Tavaliselt jääb intensiivravi osakonna töö avalikkusele varjatuks, see toimub patsiendi, haiglameeskonna ning haige lähedaste pilguväljas. Looga avaneb pisut haruldane vaade telgitagustesse, mis aitab paremini mõista selle eriala mitmekihilisust ja tõelist tööd selle taga.

Tartu Ülikooli Kliinikum tervitab sisseastujat oma avaruse ja valgusega. Kuigi tegemist on haiglaga, pole sinna sisseastudest kõhedusttekitavat ja muserdavat tunnet. Eesti ainus ülikoolihaigla on jagunenud eraldi kliinikuteks, millest suurimat, anestesioloogia ja intensiivravi oma, juhib dr Veronika Reinhard. 

Doktor Reinhard palub mul alustuseks vahetada riided. Saan selga sinise töövormi, millega sulandun haiglapersonali sisse. Õhtuvalvet üle andes on arstid kogunenud puhketuppa, kus räägitakse läbi patsientide raviplaanid. Jutust käib läbi palju tundmatuid meditsiinilisi termineid, aga see eest tekitab jutt põnevust ja ootusärevust. 

Kliinikumi teine intensiivravi osakond on ajalooliselt spetsialiseerunud neuroloogilise probleemiga patsientidele. Kokku on täiskasvanute intensiivravi osakondi kolm. “Praeguseks on suured erisused osakondade vahel kadunud, kuid säilunud on siiski mingid probleemipõhised jaotused. Näiteks, kui tuleb intensiivravi vajav patsient raske neurotrauma või insuldiga, siis meie osakond on esmavalik,” sõnab Reinhard.  

Kõrv hoiab palati müra kontrolli all 

Lõpuks lähme arstidega haigeid üle vaatama. Ühispalatisse sisenedes, meenutab seal olev suur valvelaud veidike isegi hotelli retseptsiooni. Aga see on ikkagi haigla ning valvelaua taha on koondunud õed, abiarstid ja hooldajad. Tänu avatud palatile näeb kõiki patsiente korraga ning probleemi korral saab kohe reageerida. Teises intensiivravi osakonnas on üheksa voodikohta, millest minu külaskäigul oli täidetud kuus. Erinevate vaevustega patsiendid lebavad voodites, ühel mängib seltsiks ka raadio.  

“Kui vaadata meie osakonda, siis meil on avatud intensiivi mudel. Suures ruumis on voodid kõrvuti. Patsientide jälgimise mõttes on see mugavam,” selgitab arst mulle ruumi olekut. Selge see, kui ühel haigel midagi juhtub saavad nii arstid kui õed kiiremini reageerida. „Kuigi patsiendile ning tema lähedastele on kindlasti mugavam ja tervislikum eraldi palat, see on tänapäeval ka järjest tavalisemaks saanud, et ka intensiivravi patsient paikneb omaette ruumis,“ selgitab arst. „Osakond on juba 16 aastat tagasi ehitatud ning praegu projekteeriks osakonna kindlasti teistsugusena.“  

Täiesti arusaadav. Kui palatikaaslane kõrval valudest või haigusest tingituna kõva häälega möirgab, on uni häiritud. Et müra palatis liiga suureks ei läheks, on valvelaua kohale paigaldatud kõrv, mis muudab vastavalt lärmile oma värvust ja paneb seal olevatel inimestel oma hääletooni kontrolli all hoidma. 

Lisaks vajavad ka haiged pidevalt hoolt. “Ei ole nii, et paned õhtul voodisse ja hommikul vaatad. Haigeid pööratakse, aspireeritakse, tehakse ravimeid ja protseduure. Neil on küljes jälgimismonitorid, mis aeg-ajalt alarme annavad. See kõik on müra,” selgitab arst mulle intensiivi elukorraldust.

Piilume sisse isolaatoritesse, mis meenutab juba rohkem neid palateid, mida olen haiglasarjadest näinud. Suur aken, voodi ja arvuti, millega patsiendid saavad lähedastega suhelda. Näiteks Covidi ajal alguses pereliikmeid haige juurde ei lastud, sest polnud piisavalt isikukaitsevahendeid ning ka haigusest ei teatud veel piisavalt. Siis oligi ainsaks võimaluseks lähedastega suhelda veebikõned. Kui kaitsemaskide defitsiit möödus, said ka pered võimaluse oma lähedasi külastada. Isolaatoris olev patsient ei jää tähelepanu või järelvalveta. Näen kaameraid, mida kasutatakse isolaatorites patsientide jälgimiseks, et patsiendi intensiivravis veedetud aeg mööduks ohutult. 

Saabuvad külalised 

Vaatame koos dr. Reinhardiga üle patsiendid. Üks neist on deliiriumis. Deliirium on ajutegevuse häire, mille korral tekib inimesel ajutegevuses suur segadus, deliiriumis patsient võib olla nii agressiivne kui ka ülemäära vaikne. Intensiivravi ise on üks suuremaid deliiriumi tekitajaid, kuna seal saavad kokku nii patsiendi haigus kui ka ootamatu keskkonna muutus, harjumatu päevakava ning võõrad inimesed, see kõik võib viia suure segaduseni. Deliirium on unduleeruv seisund, patsient ei ole segaduses pidevalt, vaid hooti. Selleks, et tuua patsient taas meiemaailma on talle kirjutatud tahvlile trükitähtedega, kus ta asub, mis päev täna on ja kui kaua ta haiglas on olnud. 

Doktor Reinhard julgustab haiget istuma ja silmi avama, kuna talle on külla saabunud pere. “Sa näed päris tubli välja niimoodi,” kiidab arst patsienti. Kiire pea kammimine ja juba saavadki lähedased oma haiglas resideeruvat pereliiget näha. 

Kui palju intensiivravis viibivad patsiendid üldse saavad aru lähedaste juuresolekust ning mäletavad külaskäike? “Väga erinevalt,” vastab Reinhard. “Kuigi lähedased võivad olla veetnud haiglas pikki tunde, ei pruugi patsient seda õhtul või järgmisel päeval mäletada. Siiski julgustame lähedasi patsiente külastama nii sageli kui see neil võimalik on, sest paljud patsiendid on väljastpoolt Tartut, et tuua patsiendile haiglasse infot nende tavapärasest elust,” lisab arst ning rõhutab, et keeruline on patsientide puhul, kes on narkoosis, kuna siis “lülituvad nad välja” tavaelust.

Selleks, et vältida “musta auku” ning, et elu saaks pärast intensiivravi endises rütmis jätkuda, peetakse haiglas päevikuid, kuhu iga päeva kohta sissekanne tehakse. Näiteks kirjutavad sinna lähedased kodus toimuvast, intensiivravipersonal aga sellest, kuidas patsiendi päevad intensiivis mööduvad ning hiljem saab patsient soovi korral päevikust lugeda, mis temaga sellel ajal toimus, mida ta ise ei mäleta.  

Kindlasti oleme paljudest filmidest näinud situatsiooni, kus intensiivis olevat patsienti on aidanud lähedaste juuresolek raskest olukorrast välja tuua. “Tegelikult me ei tea palju ta kuuleb või tajub, aga me usume, et kui on tuttav hääl ja tuttav jutt, siis see parandab,” jutustab Reinhard. “Vahest tulevad lähedased ja jäävad seisma meetri kaugusele voodist. Siis julgustame teda patsiendi juurde minema, tema kätt hoidma jatemaga rääkima,” märgib arst. Õed on patsiendile kõige lähedasemad isikud haiglas ning õdede ja pere suhtlus on samuti väga oluline.  

Lugege mu huultelt 

Intensiivraviski mõeldakse keskkonnasäästlikkusele. Esimesel võimalusel pannakse patsiendid tablettravile, kuna veenisisene raviskeem on oluliselt suurema süsiniku jalajäljega. Intensiivravi on rohkelt energiat kulutav ning meditsiini ja ka olmeprügi tekitav eriala. Ülikooli Kliinikum on keskkonnasõbralik haigla ning eelistatult kasutatakse planeeti säästvamaid variante.  

“Kas sa kuuled mind, liiguta palun kätt,” palub doktor järgmist patsienti. Haige aga on pikast päevast väsinud ja soovib puhata. Järgmise ülevaatuse ajal on ta juba ärkvel ja viskab arstile palli. 

Üks intensiivravi patsientide muresid on, et nad ei saa alati rääkida. Trahheostoomi (hingamisteedes paiknev toru) korral näiteks ei tule õhk üles. On küll vahendeid, mille abil saab ka trahheostoomiga patsient rääkida, kuid see vajab harjutamist. Seni aga peab suutma arst või õde huultelt lugeda. Osadel patsientidel on diktsioon halb ning siis peab umbes aru saama, mis vaevus haigel on. “Intensiivravi patsientidele on see suurim katsumus, kui nad tahaksid suhelda, aga neist ei saada aru,” selgitab doktor Reinhard, ning vahel muutuvad patsiendid väga pahaseks, kui neid ei mõisteta. 

On olemas ka tehnoloogilisi abivahendeid, nt tahvel, mille pealt patsiendid saavad näidata, mida nad sooviad või siis ütleb programm nende eest sõnu-lauseid. Päris vanasti kasutati tähestikku, kus sõrmega järge aeti. Patsiendile antakse ka paberit ja pliiatsit, kuid vahel on patsient nii jõuetu, et kirjutamisest midagi välja ei tule. Palju aitaks kaasa leiutis, mis suudaks tehisaru abil patsientide huultelt lugeda, justkui loeks nende mõtteid. Huuled tekstiks - uus leiutis? 

Kõik algas suu-neelu torudest 

Tegelikult on dr. Veronika Reinhard pärit Tapalt. Lõpetanud seal keskkooli ning sealt edasi suundunud Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Huvi eriala vastu tekkis doktoril juba lapsepõlves, kui ta ema kõrvalt ametit jälgis. “Lapsest saati istusin seal opitoa eesruumis, kuna minu ema oli ainus anestesioloog Tapal,” jutustab Reinhard oma esimesest kokkupuutest praeguse erialaga. Kui haiglas toimus operatsioon sõitis kiirabiauto mööda linna ringi ning korjas meeskonna peale ja viis haiglasse. Kuid peale hilisöist äratust ei soovinud tulevane anestesioloog enam magama minna ning nii käis laps sageli emaga tööl kaasas. Nii vaatas väike Veronika läbi opitoa klaasseina operatsiooni, kuid vahepeal leidis aega ka arsti töövahenditega mängimiseks. “Mäletan, et minu mänguasjadeks olid suu-neelu torud, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse hingamisteede avatuna hoidmiseks, et. Neid on mitu eri suurust ning mina ladusin neid suuruse järgi ritta. Minu unistuseks oli saada endale süstal, kuid kuna tol ajal olid need klaasist, siis ohutuse mõttes jäin selle mänguasjata,” meenutas Reinhard, kes keskkooli ajal töötas juba ise Tapa haiglas sanitarina.  

Kliinikum on Eesti meditsiini tippkeskus, kus töötamine on väga prestiižne. Mis on üldse intensiivravi tulevik Eestis? “Tulevikus võiks kõrgtehnoloogiline meditsiin Eestis koonduda 2-3 haiglasse Tallinnas ja Tartus. Ülejäänud haiglad ei kao ära, vaid nendes pakutavad teenused tuleb konkreetselt ning strateegiliste plaanide alusel kokku leppida. Nii suudame ka personali efektiivsemalt kasutada, praegu on inimene meditsiinis kõige väärtuslikum ressurss,“ sõnab Reinhard ning sellest räägib ta ka oma magistritöös. Väikeses riigis nagu Eesti on intensiivravi killustumine mõttetu ressursi raiskamine. Oleme praegu seisus, kus personali on valdkonnas vähe. Viimased aastad on anestesioloogia ja intensiivravi residentuuri võetud arste rohkem kui varem, kuid anestesioloogi koolitamiseks kulub viis aastat.

Magistritööd tehes avastas arst, et Z-generatsiooni soov on töötada osakoormusega, aga erinevates kohtades. Praegu töötab osakonnas neli erinevat põlvkonda ning nende erisus paistab silma, erinevate sihtide ja eesmärkidega. “Väga hea, et noored ennast ja oma aega väärtustavad, see aitab neil hoida oma vaimset tervist ning vähendab stressi. Keeruliseks teeb see aga tööjõu planeerimise, sest koolitatakse välja üks resident, aga tööle tuleb vaid 0,7,” sõnab Reinhard. 

Isiklikult eelistaks ta ikkagi, et inimene panustaks maksimaalselt ühes kohas, see kiirendaks õpikõverat, aga ei saa pahaks panna kui noored soovivad erinevaid asju teha. Eriala koosnebki nii anesteesiast kui intensiivravist. Näiteks Kliinikumis, kus ravitakse ka väga spetsiifilisi seisundeid, on raske olla tipptasemel nii anestesioloogias kui intensiivravis, enamasti valitakse üks suund, mis on südamelähedasem. Väiksemates haiglates pole selline spetsialiseerumine võimalik ning tuleb tegutseda nii operatsioonitoas kui intensiivis.

Kuna Reinhard töötas 2022–2024 Narva Haiglas, oli tal sinna tööle minnes vaja taas anesteesiaid teha. Tuli uuesti õppimida, sest aastatega muutub valdkonnas palju. “Käelised oskused on ju samad. Intubatsioonitoru ja maski panek on sama, aga just tehnoloogia. Masinad arenevad, narkoosiaparaadid on teistsugused. Järjest paremaks lähevad monitoorimise võimalused, et näha täpsemalt, kas ravimid on õigesti doseeritud,” selgitab Reinhard. Arst selgitab, et kui anesteesiad 60ndatel algasid, siis tilgutati eetrit maski peale ja hoiti kätt pulsil ning vaadati, kas on hästi.Nüüd on asjad palju peenemad, kuna anestesioloogia on üks tehnilisemaid alasid ning ajaga kaasas käimine on hädavajalik. “Kui hästi kitsale asjale spetsialiseeruda, siis peab hiljem pingutama, et taas oma teadmisi avardada,” lausub arst. 

Intensiivravi töö pole meelakkumine 

Intensiivraviõde vastutab oma valves ühe-kahe patsiendi eest. Valvesse tulles võtavad õed loosi, kes millised patsiendid saab. Välja arvatud siis, kui õde on eelmisel päeval juba tööl olnud – sellisel juhul saab ta oma patsiendi tagasi, kuna omavahel ollakse juba tuttavad ning see on patsiendile toeks. Lisaks lepitakse ka kokku, kes saab uue haige, et õdede vahel ei tekiks tüli. See, kellel on kergemas seisus haige, saab teise juurde. 

„Töö oleneb täiesti perioodist, ühel hetkel on tööd nii palju, et ei saa istudagi ja teisel päeval võib palatis puhuda tuul.,” räägib õde Andrea Karja. “Iga inimene selle tööga hakkama ei saa, peab tugev olema,” sõnab õde. Oluline on ka hea meeskonnatöö oskus ja võime taluda pingelisi olukordi. “Paljudel kordadel tuled kell 6 hommikul tööle ja saad alles kell kaks sööma, sest nii palju on tegemist,”sõnab õde Andrea. Keerulistel momentidel on just toetav töökollektiiv, kes aitab rasketest hetkedest üle saada. Teistmoodi ei suudakski sellist tööd teha, kui sellist tuge poleks.  

Õppeprotsess kaasneb ametiga. Katseajal õpitakse teise õe kõrvalt, enne kui iseseisvalt haigete juurde saab. Õppida on töö juures väga palju ning ettevõtlikkus ja õpihimu viivad ametis edasi. “Kui raskeks tööks valmis pole, pole ka siia mõtet kandideerida,” ütles õde Andrea Karja. 

Töös tuleb ette ka pisaraid. Eriti teeb raskeks, kui personal on palju aega haigele pühendunud, kuid suurtest pingutustest hoolimata patsient ei parane. “Kui lähedased tulevad ja nutavad ning me oleme nii palju haigele pühendanud, siis ikka võtab silma märjaks,” rääkis mulle mõtlikult õde. Aga on olnud ka pisaraid, mida põhjustab päeva lõpus väsimus ja valutavad jalad. Eriti härdaks teevad lastega seotud juhtumid ning sellised olukorrad panevad elu eriti teisiti mõtlema. 

Kohtume taas 

Kliinikumis on ka komme, et patsiente oodatakse tagasi näitama, kuidas neil läheb. Endiseid patsiente oodatakse ka külla. “Rõõm on näha, kui patsiendid tulevad omal jalal näitama kuidas neil on läinud,” jutustab õde Andrea. Ta räägib mulle loo ühest ajutraumaga lapsest, kes tuli peale haiglast lahkumist külla, ise küll liikumiseks karkuude abi kasutades. Ta tõi külakostiks osakonna personalile suure karbitäie jäätist. Sellised lood lähevad ka arstidele ja õdedele väga hinge. Lugu räägitakse ka naisest, kellel üks oragan oli nii haigeks jäänud, et ilma siirdamata oleks ta surnud. Õnneks leidus vajalik organ ning siirdamine õnnestus. “See annab mega palju juurde. Kõik millega oled vaeva näinud tasub ära,” lausub õde Andrea. Sellised lood tõesti näitavad, et meditsiin teeb ka imesid ja õe arvates annab see kinnitust, et tasub teha seda tööd. 

Reinhard mäletab ühte noormeest, kes oli otsustanud minna kunagi oma pruudile külla. Selle asemel, et klassikaliselt trepist minna, otsustas noormees hoopis ämblikmehe moodi mööda fassaadi üles ronida. Lugu jätkus kurvalt. Noormees kukkus, sai ajutrauma ning sattus haiglasse. Tore taaskohtumine arsti ja patsiendi vahel toimus, aga hoopiski aastaid hiljem Munamäe tipus, kus noormehe isa raviarsti ära tundis. Üks patsient oli olnud aasta intensiivis, põhjuseks lihasnõrkus närvihaigusest. Hiljem käidi ka teda personali poolt hooldekodus külastamas.

Puhke- ja söögipausil vahetavad arst ja abiarst vahepeal ravimõtteid.  

Kõikvõimalikud edasised patsiente puudutavad stsenaariumid arutatakse ka perega läbi. Kui personal on valmis mõelnud, milline raviplaan võiks haige jaoks olla parim, informeeritakse seejärel haige peret ning mõeldakse ka sellele, mida patsient oleks ise soovinud. “Sageli inimesed räägivad, et nad ei soovi jääda kellegi kõrvalisest abist sõltuvaks,” sõnab arst.  

Töös on pidevalt midagi uut ning üksluisus puudub. “Hästi mõnus tunne on, kui oled kedagi aidanud,” sõnab Reinhard. Kuigi töös on ka ärevaid hetki, on põnevaid juhtumeid ka palju. Töö on põnev ning kunagi ei tea mis sind võib ees oodata. “Vahest tuled tööle, käid haiged läbi. Räägid kõigiga ja midagi ei juhtu.Vahepeal on jälle nii, et esimesest valveminutist on pidevalt tegemist ning ei jõua isegi vett juua, rääkimata söömisest,” jutustab arst.  

Minu vahetus on haiglas läbi saanud, kuigi teise intensiivravi osakonna meeskonnal läheb töö edasi. Lahkun küll hea tundega, kuid olen ikkagi mõttes nendega, keda ma tollel õhtul kohtasin. Loodan, et tänaseks on hoolealused parema tervise juures ja teevad esimesi samme, et naasta tavapärase elu juurde. Üks kadalipp on mul veel läbida. Suurest haiglast pidi ka kuidagi välja saama ning sellises labürindis polnud see kõige lihtsam.

Anesteesia

Anesteesia on tundlikkuse väljalülitamine, mida kasutatakse operatsioonide ja valulike protseduuride puhul. Anesteesiat viib läbi anestesioloog ehk narkoosiarst. Teda abistab anesteesia- ehk narkoosiõde. Anesteesia jaguneb: lokaalseks, regionaalseks ja üldanesteesiaks.

Allikas: Tartu ülikooli kliinikum

Intensiivravi

Intensiivravi osakonnas ravitakse patsiente, kes on kriitilises või pidevat jälgimist vajavas seisundis. Ravil viibimise aeg ja paranemine sõltuvad patsiendi haigustest ning seisundist. Patsient võib viibida intensiivravi osakonnas plaaniliselt (näiteks ulatusliku operatsiooni järgselt) või erakorraliselt (näiteks trauma, raske infektsiooni või muu ägeda haiguse tõttu).

Allikas: Tartu ülikooli kliinikum