Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/05/04/1087070t1h1d32.jpg)
Rakverest pärit ja praegu perega Võrumaal elav ajakirjanik Elina Allas avastas kolme nädala jooksul USA viit osariiki külastades, et Ameerikas võib peale burgerite ja Disneyland’i siiski ka üht-teist muud leida. Näiteks kohtas ta üht oma Eesti (!) lemmiknäitlejat ja leidis keldrist mehe, kes leiutas interneti.
Kõik sai alguse sellest, et USA suursaatkond Eestis pakkus võimalust osaleda International Visitor Leadershipi programmis. Lühidalt öeldes on tegu programmiga, mida korraldab USA State Department (riigidepartemang) väga erineva eriala esindajatele.
Seekord koguti kokku 18 ajakirjanikku ja meediaspetsialisti maailma igast nurgast ning üritati neid harida teemal “Media Literacy”. Otsetõlkes tähendab media literacy meedia kirjaoskust, Eestis on seda üritatud tõlkida meediapädevuseks.
See, et programmi grupis oli inimesi Palestiinast, Bangladeshist, Norrast, Nepaalist, Bhutanist, Guyanast jne, andis kogu reisile suure lisaväärtuse ning lõppkokkuvõttes meenutas isegi midagi inimkatse sarnast.
Intelligentne Washington DC
KLMi lennuk, mis 25. veebruaril Amsterdamist Washington DCsse sõidutas, polnud sugugi mitte mugav, jalgu välja sirutada peaaegu et ei saanud, aga 8 tundi kestev lend üle ookeani on siiski väljakannatatav.
Esimesel hommikul USAs avastasin end äkitsi maailma ühe kuulsaima hoone – Valge Maja eest. Kas see seal aia taga ongi Valge Maja? Väliselt üks täiesti tavaline maja keset linna, sugugi mitte nii uhke ja luksuslik nagu ülejäänud majad läheduses. Olgugi et USA lipp lehvis vardas, arvas giid, et presidenti ei ole siiski täna kodus, sest muidu oleks katusel märgata ka snaipreid. Ma poleks osanud arvata, et presidendi maja ümbrus nii rahulik võib olla. Tänava peal jooksid tervisesportlased, mõni jalutas oma koera, paar politseinikku tegid näo, et päev on igav. Igal pool mujal võis näha märksa rohkem mundrikandjaid.
Tekkis küsimus, kus siis inimesed on? Tänava ääres seisis üks tühi telk. Selgus, et kõigil teistel protestijatel on keelatud Valge Maja juures aktsioone korraldada ning selleks on luba vaid ühel Connie-nimelisel naisel, kes on tuumarelvade vastu võideldes Valge Maja ees telgis elanud juba alates 1981. aastast. Külmemate ilmadega viiakse naine kohalikku varjupaika ja sel ajal valvab tema telki politsei.
Luther King made in China
Edasi tehti tuur Washingtoni tähtsaimate ehitiste-monumentide juurde. Muljet avaldas kapitoolium oma suursugususes. Kõige rohkem sagimist käis aga surematu kõne “I have a dream ...” (1963) autori Martin Luther Kingi memoriaali juures Potomaci jõe sopina rajatud paisjärve kaldal. Võimas Luther Kingi graniitmonument sai valmis alles mullu ja miskipärast ei pannud üllatama fakt, et monument on made in China. Ümbruskonnas veelgi ringi vaadates võis märgata, kui palju on ameeriklased kulutanud raha, et säilitada just nende isikute mälestust, kes on seisnud vabaduse, rahu ja inimõiguste eest. Üleüldse on need põhilised sõnad, mida inimesed Ühendriikide eri otstes usinalt kasutavad.
Magnooliad juba õitsesid ja kohe-kohe ootasid linlased, et õide puhkeksid ka tuhanded kirsipuud. Just tänavu möödub 100 aastat sellest, kui jaapanlased Tokyost kinkisid Washingtonile 3000 kirsipuud. 100 aasta tähistamiseks peetakse suurejoonelist festivali.
Washingtoni iseloomustaksin eelkõige sõnaga intelligentne. Selles linnas on tõepoolest, mida vaadata, ja oma põgusate kogemuste põhjal soovitaksin USA avastamist alustada just sealt. Linn on täis suurepäraseid muuseume, enamikku neist pääseb sisse tasuta.
Kõige tähtsam on eraisik
Järgmine hommik algas media literacy loenguga, sest meid ei kutsutud USAsse siiski puhkereisile. Paraku nagu see loeng, nii ka paljud järgnevad samateemalised loengud-diskussioonid-töötoad suubusid küsimusse, kuidas kasutada tõhusamalt Facebooki ja Twitterit.
Siis astus meie ette Akram Elias, vaat et võimekaim esineja, keda üldse kohanud olen, ning tegi puust ja punaseks, kuidas toimib USA riik. Panin kõrva taha, et kõige olulisem on USAs sotsiaalne kord ning rõhku pannakse eraisikule, mitte gruppidele-kogukondadele. Keegi pole nõus loobuma oma individuaalsetest õigustest.
USAs tegutseb 6 miljonit ühingut-seltsi ning kodanikuühiskond aitab ligi pääseda sellele, mida valitsus otsustab. Ka maa kuulub eraisikutele ja maaomanikel endal on ainsana õigus otsustada, mida ta oma maal teeb. Riigil pole võimalust eraisikust üle sõita, rõhutas Akram.
Akram toonitas, et USA koosneb 50 mittesuveräänsest riigist. Iga osariik on USA valitsusest sõltumatu ning tegelik võim ei ole mitte Barack Obama, vaid hoopis osariikide valitsuste käes. New Yorgis on lubatud homoabielud, Californias on seadustatud ravieesmärkidel aga marihuaana.
“Washington ei ole USA keskpunkt!” hüüatas Akram. “Washington on ainult koht. USA kongress on üksnes konverents, mis toimub iga kahe aasta tagant.”
Igal osariigil on oma põhiseadus, oma rahandussüsteem, oma maksud. Enne USAs poodi minemist tasub välja uurida, kui suur on antud osariigi käibemaks, sest hinnasiltidel on märgitud hinnad ilma käibemaksuta ning käibemaks arvutatakse juurde alles kassas.
Valitsuse eesmärk on reguleerida vaba turgu (vabadus ei ole kaos, see nõuab omi reegeleid) ja kaitsta üksikisikut turu eest. Kuna USAs puudub tsentraliseeritud majandus, siis keskmine ameeriklane ei saagi aru, mis asi on globaliseerumine, rääkis Akram Elias, kuid lisas, et probleemi korral on kõige lihtsam siiski süüdistada presidenti.
Vastuvõtt Eesti saatkonnas
Natuke pääsesin Washingtonis ka Eesti riigile lähemale. Nimelt leidsin toreda üllatusena oma e-postkastist kutse Eesti suursaadiku Marina Kaljuranna vastuvõtule. Õnnekombel langes vastuvõtt kokku just nelja Washingtonis viibitud päevaga.
Vastuvõtt saatkonnamajas oli väga meeldiv. Programmi keskmeks eelkõige suhtlemine-kontaktide loomine. Sain tuttavaks mitme väliseestlasega ning ameeriklastega, kes õpivad eesti keelt, et peagi Eestisse tööle tulla. Vastuvõtul jäi silma nii mõnigi Eesti riigikogu liige ning üks minu Eesti lemmiknäitlejaid Tõnu Oja.
Suursaadik Marina Kaljurand rääkis, et Washingtonis on elu rahulik. Olin just hiljuti lugenud Jaanus Piirsalu raamatust “Kirjad Venemaalt” selle kohta, kuidas noored Vene poliitaktivistid muutsid Kaljuranna elu kibedaks, kui ta Venemaal suursaadikuna töötas. Võib vaid ette kujutada, kui palju pingevabam on elu Washingtonis.
Kahju oli Washingtonist lahkuda. Enne lennukile minekut käisime veel läbi lennundusmuuseumist, mis täis lugematul hulgal ajaloolisi lennumasinaid ning kosmoserakette. Sissepääs jällegi tasuta.
Ja siis ootas ees kuus igavat tundi lennukis, aga oli, mille nimel sõita: minu noorpõlve unistustelinn Los Angeles.
Mõnulev Los Angeles
Nii kui Los Angelese lennujaamast välja astud, vaatavad kohe palmid vastu. Nendest puudest siin kõrbesse rajatud hiigellinnas ei pääse. Siin tunned, et oled jõudnud puhkusele ja peab väga karm motivatsioon olema, et midagi töist tegema hakata. Aga meid ei toodud siia puhkama.
Los Angeleses ei rääkinud enam õieti keegi presidendivalimistest või Obamast. Oli lausa silmaga näha, et inimesed on siin lülitunud lõõgastusrežiimile. Keegi ei torma. Hunnikute viisi elusaid lihakehi lamaskleb soojal liival, teised peesitavad basseini ääres või meelisklevad promenaadidel-restoranides.
Kogu linn oma roheluses ja lilleilus on kaugele näha, sest pilvelõhkujaid siin nende enda jutu järgi tulenevalt pidevast maavärinaohust ei ehitata. Ma siiski nägin ühes piirkonnas ka päris paljusid kõrghooneid, mida liigitaksin pilvelõhkujateks. Meile soovitati maavärina korral laua alla pugeda.
Peatusime paari tänavaploki kaugusel Vaikse ookeani kaldast Santa Monicas, järgmises Hiltoni hotellis. Küsisin ameeriklastelt, kas tavalised ameeriklased ka selliseid hotelle omale lubada saavad. Vastus oli, et ei saa.
Hollywoodi
Järgmisel päeval viis tee meid kommerts-Ameerikasse: Hollywoodi Universali stuudiosse.
Stuudiolinnakusse sisenedes istusime kõigepealt rongi, mis sõidutas läbi stuudio. Rongi eesotsas sõitis kaasa giid, kes eksponeeris samuti kõiki oma esinemisoskusi. Mida siis nägime? Näiteks “Meeleheitel koduperenaiste” tänavat, Steven Spielbergi filmi jaoks loodud paika allakukkunud lennukiga, seda, kuidas matkitakse autoõnnetusi jne jne. Lõpuks ründasid meid 4D-tunnelis suisa Spielbergi dinosaurused, üks neist haaras rongi tagumise otsa hambusse.
Pärast rongisõitu võis igaüks külastada etendusi, kus demonsteeriti näiteks eriefekte vms, ja einestada näiteks Flintstones’i grillirestoranis. Viimast tegin ka mina ja kuigi grillkana oli isegi maitsev, pidin suure osa toidust minema viskama, sest ma ei suuda lihtsalt süüa nii suuri portse, nagu USAs pakutakse. Tüüpiline on näiteks see, et tellitud roale antakse tasuta kaasa veel ka kopsakas muffin.
Teine mees Jumala järel
Aga kõige hämmastavam osa LAs tuli alles järgmisel päeval. Õhtupoolikul paluti meil California UCLA ülikoolis tingimata läbi astuda ühest keldrist, kus asub internetimuuseum. Mõtlesin, et mis see muuseum ikka olla saab: kollektsioon vanu arvuteid. Kohale jalutades kostsid õhus kõlakad, et ilmselt on kohal ka interneti leiutaja ise. Esiti ei võtnud ma seda infot sugugi tõsiselt. Keegi konkreetne inimene leiutas interneti ja ta on praegu siin? Tundub ju absurdne.
Kuid seal ta seisis – heas vormis mehike, hallid lokid peas ja hall ülikond seljas – interneti leiutaja professor Leonard Kleinrock – ning jutustas rahulikus tempos ja paljusõnaliselt, kuidas see interneti leiutamine siis käis. Kogu meie grupp oli muidugi sõnatu, keegi isegi ei iitsatanud, sest kõik tahtsid kas oma nutitelefoni või aju kõvakettale salvestada iga silbikese, mis poetus internetileiutaja suust.
Kleinrock nautis silmanähtavalt kogu talle osaks saanud tähelepanu ja lasi kannatlikult end igaühega eraldi pildistada.
Muuseum ise koosneski tõepoolest vanadest arvutitest, nende seas ka külmkapisuurune masin, mis 1969. aastal võttis maailma esimese arvutina ühendust teise arvutiga.
Normaalne Ameerika
Ent õigele Ameerikale jõudsin ehk kõige lähemale just St. Louis’is, kus minul ja Londoni noormehel Maanil oli õnn saada osa kodusest külalislahkusest ühes tavalises peres. Ema Julie tuli meile hotelli autoga järele. Imestasin, kust see ülikoolis meedia kirjaoskust õpetav naine küll oma energia võtab. Kodus ootasid abikaasa ja kolm peagi teismeikka jõudvat poega, kõigil vahet kaks aastat.
Selles mõnusas aedlinnas asuvas kodus sain esimest korda Ameerikas normaalset toitu. Mis on normaalne toit, küsisid ka teised pärast. Vastasin: lasanje, aga väga Eesti maitsega lasanje. Julie ei varjanud, et oli lasanje valmistanud juba päev varem ja pannud selle külma.
Iseloomustaksin seda peret sõnaga normaalne, see on väga suur kiitus. Veendusin oma silmaga, et ka Ameerikas võib leiduda tolmu ja sugugi mitte igal pool ei laota ritta 10 käterätikut, mida vahetatakse iga päev sõltumata sellest, kas neid on üldse puudutatud või mitte. Eripärane ehk on see, et selles peres korraldatakse koerale sünnipäevaks igal aastal üllatuspidusid – kohale kutsutakse kogu naabruskonna koerad. Mullu olevat sünnipäevalist oma kohaletulekuga austanud 15 naabrikoera.
Nagu aru sain, on USAs kooliõpilaste päev väga tihe. Julie peab igal hommikul kell viis ärkama, sest juba kell kuus tuleb bussiga kooli saata üks võsukestest. Seejärel lähevad riburada ka teised.
Saiamaania
Kui veel toiduteema juurde tagasi tulla, siis peab ütlema, et mina küll ei saa aru, kuidas suudavad ameeriklased korraga nii palju süüa ja kuidas neist siiski mitte kõik ülekaalulised ei ole. Soovi peale viia meid kõige ameerikalikumasse kohta, sõidutas autojuht St. Louis’is meid grillibaari, mis oli minu jaoks üks jõledamaid, kuhu elus sattunud olen. Rahvast oli seal kui murdu. Tellisin niinimetatud päevaprae: sealiha koos friteeritud maisitõlvikuga. Selle ka sain, kuid mitte ei mõista ma, miks oli tarvis kogu lihaports kahe koheva kukli vahele paigutada.
Isegi restoranides ei pääse kõikvõimalikest burgeritest, ikka ujub kusagilt pirakas keskelt poolitatud nisusaiapäts kohale. Ameeriklaste jaoks on igasugused burgerid kodune toit ja kõrgelt haritud ameeriklased tellisid neid isegi restoranides. Restoranideks kutsutakse seal maal peaaegu igasuguseid söögikohti.
Lennoni maasikapõllule
Lõpuks jõudis kätte ka see päev, kui minu jalg astus New Yorgi pinnale. Lennujaamast väikese bussiga maailma pikimal tänaval Broadwayl asuvasse Beaconi hotelli sõites tekkis jällegi küsimus – kas see ongi siis New York, sest tee viis mööda paljudest koledatest viletsas seisus hoonetest.
Esimene täispäev New Yorgis osutus pühapäevaks, seega vabaks päevaks. Kunstinarkomaan nagu olen, siirdusin koos kahe kaaslasega Metropolitani kunstimuuseumi. Sõitsime muidugi kollase taksoga, sest see on NYs liikumiseks kõige mugavam vahend, ka hind pole sugugi kallis. Kollaseid taksosid sõidab NY peal ringi 13 000. Peaaegu iga teine möödasõitev auto on kollane takso, vähemalt õhtusel ajal. Ja kui parajasti viibid hotellis ning vajad taksot, siis on taksosaamine väga lihtne. Piisab sellest, kui taksosoovi retseptsioonis kellelegi mainid, ja juba tormab üks vormis mees õue ning hakkab kaela riputatud vilega vilistades taksosid kinni püüdma.
Maailmakuulus Metropolitani muuseum loodi kodanikualgatuse korras aastal 1870 eesmärgiga Ameerika rahvast harida. Järjekordne muuseum, mis on täis kõikvõimalikku suurepärast kunsti, kõik maailmakuulsad kunstnikud järjest reas, Euroopa kunst ülekaalus. Ent üle kolme tunni sellises muuseumis käia ei jaksa – kogu infot on korraga lihtsalt liiga palju.
Kuna olin muuseumis oma kaaslased lootusetult kaotanud, võtsin taas kollase takso ja siirdusin Manhattani südamesse Central Parki, sest täita tuli üks missioon. Nimelt oli lähisugulane, noore husky tõugu koera omanik mulle südamele pannud, et kui vähegi võimalik, otsiksin Central Parkist üles ühe kelgukoera skulptuuri.
Aga enne veel, kui missiooni täitma jõudsin, lasin ennast sõidutada 72. tänavale John Lennoni maja juurde. Just selles majas nimega Dakota mõrvati Lennon aastal 1980, tema naine Yoko Ono elab seal tänini. Lennoni mälestuseks põlevad portikuse mõlemas servas igavesed tuled. Maja ümber oli üsna palju sebimist, Lennon ja tema sõnumid lähevad veel tänapäevalgi inimestele korda. Maja lähedal Central Parkis laiub Lennoni vaikne maasikapõld (loodud laulu “Strawberry Fields Forever” ainetel). Märtsi keskel torkasid põllul silma vaid maasikalehed ning silmailu pakkusid hoopis kollased nartsissid. Kuna Central Park oli pühapäevasel päeval rahvast täis, ei tekkinud ka probleemi husky kuju ülesleidmisel. Skulptuur on pühendatud siberi huskyle nimega Balto, kes oli üks neist koertest, kes 1925. aasta talvel vedas Alaskal kelgu koos antibiootikumidega Anchorage’ist 1600 km kaugusele Nenanasse, kui seal valitses difteeriaepideemia ja lennukimootorid ei käivitunud.
Üksinda uitamised New Yorgi vahel jätkusid veel õhtulgi. Nimelt olid pühapäeva õhtul kõik kadunud, väga suur osa grupiliikmeist oli läinud oma sugulastega kohtuma. Meie grupist hämmastavalt paljudel elavad lähisugulased, lausa õed-vennad, USAs ja New Yorgis. Keskealisel Iraagi kurdil, mõnusal vuntsil, elab USAs koguni neli venda, ta ise oli Ameerikas esimest korda. Aga kuna minul seal linnas ühtegi sugulast-sõpra ei ole ja hotellis ka passida ei viitsinud, otsustasin võtta ette tee NY ilmselt kõige rahvarikkamasse kohta Times Square’ile, mis asus hotellist 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. New Yorgis liikuda on lihtne, sest tänavad ja avenüüd on reeglipäraselt nummerdatud, pikemad tänavad kannavad nimesid.
Kui aga peakski ära eksima, võib peatada esimese ettejuhtuva takso ja küll see siis juba õigesse kohta viib.
“Teie Pavlinaga olete sündinud newyorklased,” tunnustas mind ja tšehhitari meie kõige mõnusam grupijuht Wonda, kes ise julges liikuda vaid Broadwayl.
Ehedad 80ndad
Konverentsil Storris, Connecticutis avaldas mulle enim muljet Adam Kenneri fotograafiateemaline loeng. Levinud on ütlus, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna, aga mis siis, kui foto valetab? Kenner näitas ajaloost tuntud fotosid ja nende originaalvariante. Küll oli kuhugi midagi lisatud, küll midagi maha võetud. Juba 100 aastat enne Photoshopi osati fotodega väga oskuslikult manipuleerida, aga varem ei osanud lihtinimene aimatagi, et foto võib valetada.
Valusalt lõikas hinge üks pilt Sudaani näljahädas vaevlevast väikesest tüdrukust, kes roomab toiduabi pakkuva telgi poole ja kelle on võtnud sihikule raisakotkas, kes
ootab lapse surma. Seda peetakse 20. sajandi kõige kurvemaks fotoks. Pärast pildistamist põgenes fotograaf Kevin Carter sündmuskohalt ega teadnud, mis lapsest edasi sai. Selle fotoga võitis ta 1994. aastal Pulitzeri preemia. Korduvalt on esitatud küsimust, kas fotograaf ei peaks selle asemel, et võimalikult häid pilte klõpsida, üritama teha midagi selleks, et pildistatavaid päästa.
Mina usun, et ajakirjanik-fotograaf peaks olema eelkõige inimene ja seejärel tegema oma tööd. Ja Pulitzeri preemia laureaat Carter osutus ka eelkõige inimeseks – ta ei suutnud kanda oma koormat ja sooritas paar kuud pärast preemia väljakuulutamist 33aastaselt enesetapu. Ent teisest küljest, inimelude hinnaga suutis see üks pilt maailma tugevalt vapustada ja probleemi heaoluühiskonnale valusasti naha vahele torgata.
Lahkumispisarad
Viimane õhtu Ameerikas lõppes pisaratega. Inimesed, kes olid üle maailma kokku toodud ja kes olid kolme nädala jooksul perekonnaks lõimunud, pidid ühtäkki üksteisest lahkuma. Emotsioonid olid laes, magamaminekut lükati aina edasi.
Aga õnneks on olemas Facebook ja eestlaste loodud Skype ning mõni “vanamoodne” kasutab veel e-postigi, nii et suhtlemine jätkub. Võõrad riigid on huvitavad, kunstimuuseumid, restoranid ja rannad samuti, aga kõige rohkem jäävad hinge ikkagi inimesed.
Mulle tuli tõsiseks üllatuseks kogemine, et tavalised araablased-moslemid (Palestiinast, Egiptusest, Jordaaniast, Araabia ühendemiraatidest, Iraagi Kurdistanist jm) on niivõrd arukad, toredad, lahked ja kaastundlikud inimesed, hoopis midagi muud kui moslemitest terroristid, keda iga päev telekas näidatakse.
Araablased on üsna ekstravertne rahvas, aga sealt edasi ida poole (Vietnam, Bhutan) tulevad juba vaiksed ja tagasihoidlikud, kuid alati sõbralikud riisi armastavad isikud. Eurooplased (kaks “raudset leedit”, üks Norrast, teine Tšehhist, mina kolmas, mitte nii raudne) on aga igal ajal valmis kuhugi minema, midagi uut kogema ja ellujäämisoskustelt näivad olevat kõige nutikamad ning kiirema taibuga. USA on kahtlemata sobiv koht eneses tolerantsuse kasvatamiseks.