/nginx/o/2008/08/26/68780t1hf875.jpg)
Täna tähistatakse Moskvas võidupüha. 67 aastaga on veterane väheseks jäänud. Kuid needki ajavad rinna ette ja meenutavad: vaat kus meie omal ajal, targa Stalini juhtimisel!
Jaan Vichmann: Stalinlik sõjataktika keelas taganemise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametlik ajalugu räägib, kuidas Hitler sõnamurdlikult 22. juunil NSV Liitu ründas. Samas on teada, et 1941. aastal paiknesid NSVLi väed väga kummaliselt. Ajaloolane Viktor Suvorov on kirjutanud salajase ründeoperatsiooni Groza ettevalmistamisest. Aga Hitler jõudis ennetava löögiga Stalinist ette. See tundub loogilisem. 1941. a suvel toimunu oli Punaarmee häbiväärseim kaotus. Kaotati tohutult sõjatehnikat (mitu korda rohkem, kui oli Saksamaal ja tema liitlastel kokku) ning mitu miljonit meest.
Sõjas on taganemine keerulisemgi kui pealetung. Siduda vastase jõud, pidurdada pealetungi ning oma järelväed minimaalsete kaotustega lahingutest välja tuua. Arjergardi edukas juhtimine on kunst. Seda polnud Punaarmee komandörid aga õppinud. Seetõttu taganemisel ka need kaotused.
Venelased õppisid mongolite sõjatarkust: taganemisel jätta maha vaid põletatud maa. Just nii sai ka Kutuzov Napoleonist jagu. Põletas Moskva koos varudega, jättis prantslased nälga ja sundis neid hobuselaipu sööma, nagu ta ise öelda armastas.
Sama joont järgis Stalin. Vaenlasele ei tohi jääda mitte ühtegi kilogrammi vilja ega ühtegi liitrit kütust. Et kõik nii tehtud saaks, selleks loodi kurikuulsad hävituspataljonid. Vene filmides näidatakse, kuidas eided püüdlikult ise oma taresid süütavad. Kas ajalugu või võltsing? Olid nad tõesti pimedusega löödud, hävitasid ise oma vara ja jäid lastega talveks nälga, lageda taeva alla?
Mõned veel mäletavad lugusid vaprast Zoja Kosmodemjanskajast, kelle fašistid üles poosid. Zoja oli tegelikult 18aastane Moskva komnoor, kelle NKVD värbas diversioonigruppi. Selliseid gruppe saadeti sadade kaupa vaenlase tagalasse, seal maju süütama. 1941. aasta talveks oli rinne Moskva all takerdunud ja suvevarustuses sakslased lõdisesid 40kraadises pakases ning pugesid kolhoosnike taredesse külmavarju. Kolhoosnike majad tuligi põletada, sakslased ja pererahvas pakase kätte jätta. Ühte 3-liikmelisse gruppi kuulus ka Zoja. Kuid need, kes süütaja kinni võtsid, polnud sakslased, vaid vene kolhoosnikud ise, kes ei tahtnud koos oma lastega lageda taeva all kringliks külmuda. Diversant anti sakslastele välja.
Teine Stalini kurikuulus käsk keelas taganemise või vangiandmise. Sure oma lootusetul lahingupostil! Nii nõudis Stalin, et Doni jõe äärde surutud väed võitleksid selle läänekaldal edasi. Kohapeal viibinud marssal Kulik viis aga väed omavoliliselt jõe taha, idakaldale, soodsamale kaitsepositsioonile. Seal oli neid märksa raskem purustada ja see pidurdas sakslaste pealetungi. Strateegia aabitsatõde! Kui seda poleks tehtud, oleksid sakslased kogu Kaukaasia ning selle naftavarud hõivanud. Olukorra päästis marssal Kuliku initsiatiiv.
Kuid Stalin ei andestanud. Marssal alandati kindraliks ja saadeti tühisele ametikohale. Solvunud Kulik rääkis teistelegi, mida ta Stalini ning Žukovi tarkusest ja “taktikast” arvab. Koputajad teatasid muidugi sinna, kuhu vaja, ja endine NSV Liidu marssal lasti tribunali otsusel maha.
Stalini strateegiast võiks veel paljugi kirjutada, samuti Žukovi hoolimatusest inimelude ohverdamisel, kuid see oleks hoopis pikk teema.