Ajalugu on ju ka üks lugu, tõdes kohtumisel Rakvere kirjandusklubis telesarja "Tuulepealne maa" kaasstsenarist ja filmi "Detsembrikuumus" peastsenarist ajaloolane Lauri Vahtre.
Kultuur: Tuulepealne maa detsembrikuumuses
18. veebruar 2009, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ajaloo ja kirjanduse piir on natukene hägune. Ajalugu kasvab vahel üle kirjanduseks ja vahel vastupidi - mis ei tähenda, et nad oleksid üks ja seesama. Kui ajalugu ümber jutustada, siis satume kirjanduse piirimaile," ütles ajaloolane Lauri Vahtre.
Kuna ajalugu on ka üks lugu, pole Vahtre sõnul midagi imelikku, kui ajaloolasel tekib kirjanikuambitsioone: tal tuleb sisse elada inimese mõtteviisi, kõnepruuki, riietusse, liikumisse, sealt edasi fantaseerides on kirjandusse juba väike samm ehk kui kroonikas peatükk ära lõpeb, tuleb mõte, et kirjutaks edasi.
Ajaloo moraal
"Ajaloolane peab andma endale aru, mis on erinev erinevate ajastute inimeste mõttemaailmas ja mis on sarnane, mille poolest oleme samapalju inimesed kui näiteks Lembitu või Winston Churchill. Samas on ka sarnase ajalookogemusega inimesed väga erinevad, kuid miski ühendab neid," selgitas Vahtre.
Lauri Vahtre kroonikaid pole jätkanud, küll aga kirjutanud aastate jooksul mitu näidendit. Ning aastal 2004 hakkas teda painama mõte, et oleks vaja teha üks film, sest kommunistide 1. detsembri mässust möödus 80 aastat. Ajaloolasel valmis külg Postimehele sellest, mis toona juhtus ja mispoolest see meile tänapäeval meenutamisväärne võiks olla.
"Ajalooseikadel on enamasti ikka oma moraal, tahame seda või ei taha. Kui Tallinnas toimub kommunistide mäss, mis surutakse maha üle noatera ja sellega Eesti vabariigi olemasolu päästetakse, muidu Eesti aega poleks olnudki, siis on see sündmus, mille üle tasub mõtelda ka hiljem, arutleda, mis meist oleks saanud, kui oleks õnnestunud Eesti vabariik hävitada," rääkis Lauri Vahtre.
"Sellega sai maailmarevolutsiooni idee tollel varahommikul Tallinnas porri lükatud. Pärast Tallinna mässu seda enam sel kombel teha ei üritatud, see oli viimane katse," rõhutas ajaloolane.
Et sündmus tundus filmilik, tuli see valada kunstilisse keelde ja tuua juurde inimlik aspekt, mis teeb ajaloosündmused huvitavaks.
"Huvitav on näha pahade motiive ja inimlikkust ning märgata heade hulgas mõnd üsna vastikut või inimlike nõrkustega tegelast, näidata nende motiive ja inimlikke probleeme," sõnas Vahtre.
"Kui ma peaksin täna mässu maha suruma, siis mõte, kas ma jõuaksin õigeks ajaks Tallinna lastevanemate koosolekule, segaks mind oluliselt," tõi ajaloolane elulise näite.
Kui selgus, et Eesti vabariigi juubeliks on kavas teha üks meie ajalugu puudutav patriootiline film, läks juba alustatud "Detsembrikuumuse" projekt töösse. Teiseks stsenaristiks kutsutud Mihkel Ulmaniga tekkis Lauri Vahtrel hea klapp ning koostöö jätkus 12osalise ajaloolise teleseriaaliga "Tuulepealne maa".
Kuna seriaali planeeritud stsenarist oli alt vedanud, jäi tema asemel kirjutama kutsutud Ulmanil ja Vahtrel aega napilt.
"Sai kokku lepitud žanr, millised on ajastud ja sündmused, millest peategelased peaksid läbi kanduma, ja kes on need peategelased. Väga lihtsustatult öeldes oli meile ja tellijale selge, et see peab olema omamoodi segu "Metsikust Roosist" ja "Nimedest marmortahvlil"," meenutas ajaloolane.
Stsenaarium nagu pall
"Et oleks natuke melodraamat, realismi ja põnevust. Et sinimustvalge lehviks, aga seepi oleks ka, et pisarat saaks poetada nii peategelaste õnnetu armastuse kui nende kangelassurma puhul," rääkis Vahtre ja lisas, et selline sõnastus võib tunduda küüniline, kuid kuulub samasse kategooriasse nagu arstide huumor, kus lahtilõigatud kõhu kõrval tehtud nali ei tähenda üleolevat suhtumist patsienti.
Leiti, et kõrvaltegelaste seas peab olema rikkamaid ja vaesemaid tegelasi, ausaid ja kaabakaid ning peategelased ei saa olla läbinisti head või halvad, ükski inimene pole selline.
"Mina tahtsin eriti, et Eesti riigi juhte näidataks võimalikult erapooletult, liiga palju on kuuldud sõimu Konstantin Pätsi pihta, aga mis on kõik tagantjärele tarkus. Tahtsime eksponeerida seda olukorda, milles riigijuhid olid, millised olid nende teadmised 1939. aastal ja 1940. aasta suvel. Nad ei teadnud, et tuleb Teine maailmasõda, mis kell see algab ja millal ning mis tulemustega lõpeb," rääkis Vahtre.
"Peamiselt on see ikka Mihkel Ulmani töö," väitis ajaloolane. "Lausa uskumatu - kuue kuuga kirjutada valmis 12 osa, igaüks praktiliselt sama pikk kui näidend," imetles Vahtre kirjutamiskaaslase töövõimet.
Koostöö kahe stsenaristi vahel, kellest Ulman hea lugude väljamõtleja ja Vahtre kirjutab kergesti dialoogi, käis meilitsi pidevalt kogu kirjutamise aja jooksul.
"See käis nagu pall järjest paisudes käest kätte," sõnas Lauri Vahtre.
Seriaali lõpp pandi päevale, kui sinimustvalge jälle torni sai. "See oli teadlik valik, sellepärast et see oli mingisuguse etapi lõpp Eesti ajaloos, mis, nagu igasugused ajalooetapi lõpud, oli järgmise etapi alguseks," sõnas ajaloolane.
"Sinna jäi palju anakronisme sisse, eriti tänapäevast keelt ja kantseliiti, oleks tulnud rohkem redigeerida, aga kiire oli," tunnistas ajaloolane. Kiirustamisvigu oli iseäranis esimeses osas, mis jäi seriaali rabedaimaks.
Mõne miljoniga polnud ka võimalik teha suuri massi- ja lahingustseene.
"Kriitikat on olnud nii asjalikku kui asjatundmatut," märkis Vahtre. Vaatajad on märganud jalgpalli hilisemast ajast pärinevat lõiget, soomusrongi veduri valgeid rattaid ja muid detaile, kuid et ajalehepaber oli trükkimise ajal valge ja soomusrongi sõdurid, kelle aeg kulus põhiosas lahinguootusele, hoidsid hoolega puhtust ega käinud räpastena ringi, on Vahtre sõnul ajalooline tõde ja põhineb autentsetel mälestustel.
Aeg teeb paremaks
"Ei saanud sellest maailmaajaloolist sündmust, kuid on suhteliselt tubli üritus oma vigadega. Aga see sai tehtud südamega. See pole kroonupatriotism, see on siiras isamaa-armastus. Tegijad ja vaatajad said kokku ühises emotsioonis," hindas stsenarist tulemust.
Lauri Vahtre loodab, et mõne aja pärast saab seriaali, millest on tulemas DVD ja raamat, vaadata viha ja poolehoiuta. Ja siis võib juhtuda nagu filmiga "Nimed marmortahvlil", mis Ilmar Raagi meelest oli viie aasta jooksul paremaks läinud.
Kui tellijatel on soovi ja vahendeid, on stsenaristid valmis "Tuulepealset maad" jätkama, sest "olukord jäi vedruna pingule".
Järgmise seriaali loogiline lõpp oleks aastas 1956, millest oleks omakorda võimalik looga edasi minna.