Seakasvatajad sattusid skandaali keskmesse

Loomakaitsjad avastasid farmides haigeid, vigastatud ja surnud sigu. Foto: www.seavabrikud.ee

Kolmapäevane “Pealtnägija” paljastas seapidamisnõuete süsteemseid rikkumisi, kaheksast näiteks toodud sigalast kaks – Aluvere ja Vohnja – olid Lääne-Virumaalt.

2011. aastal külastasid anonüümseks jääda soovivad isikud ette teatamata kaheksat Eesti juhuslikult valitud sigalat, Lääne-Virumaal käidi Aluvere ja Vohnja sigalas. Kohapeal filmitud videod paljastavad seapidamisnõuete süsteemseid rikkumisi.

Materjalidest avaneb vaatepilt sigade trööstitust eluolust, vigastustest ja haigustest, mis korduvad farmist farmi. Näha on elusaid loomi näritud sabade, veriste kõrvade, kriimustuste ja traumadega. Lisaks leidus mitmes filmitud farmis elusate sigade seas loomade laipu. Kõige koledam pilt avanes Aluvere sigalas.

Aluvere Sigala OÜ juht Erki Privoi rääkis, et filmilindile jäädvustatud sigala on alates mullu oktoobrist suletud ja sead elavad praegu sootuks paremates tingimustes. “Aga eks see “Pealtnägija” saade rebis asju natuke kontekstist välja,” lausus seakasvataja.

Privoi ütles, et tundis talle saadetud piltidest vaid kolmel ära oma sigala. “Ma ei saa ka ümber lükata, et teised pildid ei olnud Aluveres tehtud,” lisas mees.

Erki Privoi kinnitusel eraldatakse haiged või vigastatud sead teistest niipea, kui nad avastatakse, kuid näiteks öisel ajal võib avastamiseni päris hulk aega minna. “Ei ole ka välistatud, et võõras inimene sattus otse laibaruumi,” arvas Privoi, kelle hinnangul on võimalik igas sigalas alati koledaid ja probleemseid pilte teha.

Vohnja sigala omaniku OÜ Ruixi Mõis juhataja Väigo Pihlaku sõnul saab mõni siga ikka hulga seas otsa. “Tapaeelseid sigu on ühes sulus saja ringis,” ütles ta. “Meil on oma loomaarst, kes haigeid loomi ravib. Mõned õnnestub terveks tohterdada, mõned mitte. Meil on ka oma tapamaja ja kord nädalas tuleb koos tapajäätmetega mõni surnud siga Väike-Maarja jäätmetehasesse saata,” selgitas Väigo Pihlak olukorda. Tema väitel kulub sigalas, kus keskmiselt 3500 looma, raviks 5000-6000 eurot kuus.

Pihlaku arvates sattusid loomakaitsjad ilmselt pildistama haigete loomade sulus, kus oli üks sinise värviga märgistatud kõhnunud loom. “Sabade närimist tuleb ette just kesikute hulgas, miks, ei teagi. Kui ühe sulu sigadel levib see komme kui nakkus, siis teises ei näe seda üldse,” kõneles Pihlak. Praegu pidi Ruixi Mõisal kasutuses olema kaks uut sigalat, kus on paremad pidamistingimused.

“Intensiivtootmises koheldakse sigu kui ressurssi, mitte kui elusolendeid, kelle huvidega peaks arvestama,” kommenteeris Eesti loomaõiguslaste liikumise Loomade Nimel esindaja Kristina Mering.

“Turumajanduse tootmisloogikas on lihatootmises oluline kasum, mistõttu sigade heaolu ning nende loomuomased vajadused jäävad tagaplaanile,” lisas ta.

Eesti Loomakaitse Seltsi üldjuhi Evelyn Valtini hinnangul on sigade selline kohtlemine ebaeetiline ja taunitav. “Sigade tervislikku seisundit ja heaolu tuleb intensiivtootmises iga päev kontrollida. Haigestunud ja vigastatud sigadele peab võimaldama ravi ning nad vajadusel eraldama, et vältida nakkusi ja uusi vigastusi,” selgitas Valtin.

Valtini kinnitusel on Eesti Loomakaitse Selts teinud pöördumise veterinaar- ja toiduametile ning põllumajadusministeeriumile seoses sigalate kontrollimisega.